Alarmhäälitsus

Allikas: Vikipeedia

Alarmhäälitsus on loomade kommunikatsioonis häälitsus, mis hoiatab liigikaaslasi ohu (kiskja) eest. See on auditiivne alarmsignaal.

Lindude alarmhäälitsused on sageli mõistetavad ka teistele linnuliikidele.

Eri tüüpi kiskjate, näiteks õhust ja maa pealt lähenevate kiskjate jaoks võivad olla erinevad alarmhäälitsused. Seyfart, Cheney ja Marler (1980) kirjeldasid rohepärdikutel kolme tüüpi alarmhäälitsusi. Kotkaste puhul reageeritakse häälitsusele puudelt maha tulemisega, leopardi puhul puu otsa ronimisega, mao puhul püstitõusmisega ja ümbruse tähelepaneliku jälgimisega. Need autorid on seda asjaolu tõlgendanud sõnavara olemasoluna loomadel. Terrence Deacon on raamatus "The Symbolic Species" selle tõlgenduse tagasi lükanud, osutades olulisele erinevusele osutamise vahel loomade kommunikatsioonis ja inimkeelele omaste sõnade sümbolilise osutamise vahel. Eri tüüpi alarmhäälitsuste olemasolu on seletatav lõhestava valikuga.

Mõnikord reageerivad liigikaaslased alarmhäälitsusele valikuliselt, jättes tähelepanuta väheusaldatavate isendite häälitsused.

Alarmhäälitsused on üldiselt häälitsejale endale kahjulikud, sest nendega tõmbavad nad endale kiskjate tähelepanu. Mõned uurijad on sellele tuginedes vaidlustanud teooriat, et evolutsioon toimib ainult või põhiliselt geeni tasandil ning põhineb geeni huvil kanduda üle uutele põlvkondadele. Kui alarmhäälitsuste puhul on tegu altruismiga, siis ei taandu looduslik valik kõige kohasema geeni ellujäämisele, vaid toimub ka liigi tasandil. Seetõttu on alarmhäälitsusi laialdaselt uuritud, et heita valgust inimese altruismile. Alarmhüüete näitele tuginedes on rünnatud ka loodusliku valiku teooriat ennast. Teised uurijad, eriti iseka geeni teooria pooldajad, on vaidlustanud alarmhäälitsuste altruistlikkust. Näiteks on leitud, et kollakõht-ümisejad mõnikord saadavad kiskja juuresolekul häälitsuse välja, mõnikord mitte. Arvatakse, et nad häälitsevad pigem siis, kui neid ümbritsevad nende enda järglased või muud sugulased, kellega neil on palju ühiseid geene. Samuti on leitud, et mõned alarmhäälitsuste vormid, näiteks oravlase Spermophilus beldingi "õhukiskjaviled" ei suurenda tõenäosust, et kiskja häälitseja ära sööb; alarmhäälitsus on kasulik nii saatjale kui ka vastuvõtjatele, peletades kiskja eemale.

On oletatud, et alarmhäälitsused tõmbavad ligi veel kiskjaid, kes hakkavad saaklooma pärast omavahel võitlema, andes viimasele parema võimaluse põgeneda.[1] Teised väidavad siiski, et alarmhäälitsused peletavad kiskjaid, andes neile teada, et saakloomad on valvel.

Sisukord

Valealarmhäälitsused [muuda]

Isastel suitsupääsukestel on täheldatud valealarmhäälitsusi[2] Isased toovad selliseid häälitsusi kuuldavale siis, kui emased paaritumisajal pesa piirkonnast lahkuma kipuvad. Häälitsuste eesmärk on hoida ära paarivälist paaritumist.

Valealarmhäälitsusi kasutavad ka rästad, et vältida liigisisest konkurentsi. Õhukiskja eest hoiatav häälitsus peletab liigikaaslased eemale, võimaldades rahus süüa.[3]

Vaata ka [muuda]


Kirjandus [muuda]

Viited [muuda]

  1. Chivers, D. P.; G. E. Brown; R. J. F. Smith. 1996. The Evolution of Chemical Alarm Signals: Attracting Predators Benefits Alarm Signal Senders. The American Naturalist. 148:649-659.
  2. Møller, A. P. (1990) Deceptive use of alarm calls by male swallows Hirundo rustica: A new paternity guard. Behavioral Ecology 1:1-6.
  3. Wickler, W. (1968) Mimicry in Plants and Animals. McGraw-Hill, New York. ISBN 0070701008, lk 108.

Välislingid [muuda]