Ajaluule

Ajaluule on aktuaalsete sotsiaalsete probleemidega tegelev luule.

Eesti ajaluule

1920. aastate alguse paiku tekkinud ajaluule väljendas otseselt suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Eesti luules silmatorkava suunana järgis see kindlalt voolu ja stiili. Ajaluulele andsid nimetuse eelkõige luuletajad ise.

1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval oli ülekaalus üldistav pilt maailma ja inimkonna ummikusse jõudnud arengust. Selgelt läbib paljusid luuletusi globaalse katastroofi teema. Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailma parandamise püüe. Ajalaulikud kutsusid inimesi välja enda paremaks muutmise nimel ja vägivalla vastu võitlema.

Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule voolule, mis on pärit saksa kirjandusest. Palju kasutati hüperbooli ehk kunstilist liialdust, näiteks "Kõikjal voolab veri ja valitseb surm". Ajaluule on eesti ekspressionismi kõige silmatorkavam ilming, esileküündivam kui ekspressionistlik proosa või draama, ometi ei saa ajalaulude kunstitaset pidada eriti kõrgeks. Need on üsna ühetoonilised ja meenutavad saksa eeskujusid. Vaid üks mees suutis võõrapärased kujundid oma loomingus isikupäraseks ja äratuntavaks muuta. Selleks oli August Alle, kelle kohta Friedebert Tuglas on öelnud: "õnnelik erand ajalaulikute seas".

Peamised ajaluuletajad olid Johannes Semper, Johannes Vares (Barbarus), Jaan Kärner ja August Alle.