Aizkraukle muinaslinnus

Allikas: Vikipeedia

Kaart

Aizkraukle linnamägi 1920. aastatel

Aizkraukle muinaslinnus oli Daugava jõe kaldal tänapäeva Lätis Skrīveri vallas asunud linnus.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aizkraukle linnamäel on tuvastatud asustuse olemasolu alates 1. aastasajast m.a.j. Nooremal rauaajal oli seal asunud linnus üks olulisematest Väina liivlaste ala keskustest, kus arheoloogiliste väljakaevamiste andmetel elasid ka latgalid.[1] 1205. aastal põletas piiskop Alberti juhitud ristisõdijate vägi kohalike liivlase põgenemise tõttu tühjana eest leitud Aizkraukle linnuse maha.[2] Kuigi peagi ehitati lähedusse uus ordulinnus, jäi Aizkraukle linnamägi asustatuks ka 13. ja 14. sajandil.[3]

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus oli rajatud strateegiliselt soodsasse kohta kahe Daugavasse suubuva oja vahele. Nii piirasid seda Daugava veetasemest 40 meetrit kõrgemale ulatunud linnamäge lõuna poolt Daugava org, idast ja läänest samuti sügavates orgudes asunud ojad ning põhja poolt madal luht. Linnuse juures asus muinasajal küla, kaks kalmistut ja jõesadam. Tänapäeval asub linnamägi Aizkraukle linnast veidi lääne pool Skrīveri asula juures.[3][4]

Ehitised[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus asus kahel platool, koosnedes 0,5 ha suurusest pealinnusest ja 0,1 ha suurusest eeslinnusest.[4] Pealinnuse puidust kaitseehitised olid rajatud põllukividest laotud alusmüürile, kus kivid olid tolleaegse Baltikumi kontekstis suhteliselt harvaesinevalt omavahel seotud lubjast ja uriinist tehtud mördiga.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aizkraukles pilskalns. Latvijas vēstures enciklopēdija
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 53
  3. 3,0 3,1 3,2 Aizkraukles pilskalns. Aizkraukles evaņģēliski luteriskā draudze[alaline kõdulink]
  4. 4,0 4,1 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. VIII peatükk, kommentaar 1

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]