Air France'i lend 447

Allikas: Vikipeedia
Air France'i lend 447
PKIERZKOWSKI 070328 FGZCP CDG.jpg
F-GZCP, pildil on sama lennuk, mis kukkus Atlandi ookeani
Intsidendi ülevaade
Kuupäev 1. juuni 2009
Tüüp    Uurimisel
Koht    Atlandi ookean,
koordinaadid 3,5°N 30,5°W
(umbes)
Reisijaid    216
Meeskond 12
Hukkunuid 228 (kõik)
Tõusis õhku Rio de Janeiro-Galeão
rahvusvahelisest lennujaamast
Sihtkoht Charles de Gaulle'i lennujaam
Lennufirma Air France

Air France'i lend 447 oli Prantsusmaa lennufirma Air France'i lend Rio de Janeirost Pariisi, mis lõppes õnnetusega. Lendu teenindanud lennuk kukkus 1. juunil 2009 Atlandi ookeani.

See oli Air France'i ohvriterohkeim õnnetus.

Sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lennu plaanitud marsruut

Air France'i Airbus A330-200 startis kell 7.03 (kohaliku aja järgi) Rio de Janeiro-Galeão rahvusvahelisest lennujaamast. Lennuk väljus Brasiilia radarite vaateväljast kell 1.50 Fernando de Noronha saarestikust põhja pool. Viimane teade lennukist saadi kell 2.14, kui lennuk saatis automaatse teate elektrisüsteemi rikke kohta. Lennuk jäi kadunuks Atlandi ookeani kohal 1. juunil 2.14 ja 2.29 (maailmaaeg) vahel.

Otsing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brasiilia õhujõud teatasid 6. juunil, et tõid ookeanist välja kahe mehe surnukehad. Brasiilia ja Prantsusmaa sõjalaevad tõid 7. juunil Atlandi ookeanist välja veel viieteistkümne reisija surnukehad. 17. juuni seisuga olid juba 50 inimese surnukehad leitud, kellest 49 olid kaldale viidud. 26. juunil Brasiilia sõjavägi teatas, et lõpetas otsingud. Kokku viidi maale 50 surnukeha.

Mais 2011 toodi pinnale veel 77 surnukeha. Kokku on välja toodud ohvrite arv 127.[1]

Hukkunud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kodakondsus Reisijaid Meeskonda Kokku
Prantsusmaa Prantsusmaa 61 11 72
Brasiilia Brasiilia 58 1 59
Saksamaa Saksamaa 26 0 26
Itaalia Itaalia
Hiina Hiina
mõlemaid 9 0 18
Šveits Šveits 6 0 6
Suurbritannia Suurbritannia 5 0 5
Ungari Ungari 4 0 4
Iirimaa Iirimaa
Liibanon Liibanon
Maroko Maroko
Norra Norra
Slovakkia Slovakkia
kõiki 3 0 15
Poola Poola
Hispaania Hispaania
USA USA
kõiki 2 0 6
Argentina Argentina
Austria Austria
Belgia Belgia
Kanada Kanada
Horvaatia Horvaatia
Taani Taani
Eesti Eesti
Gabon Gabon
Island Island
Holland Holland
Filipiinid Filipiinid
Rumeenia Rumeenia
Venemaa Venemaa
LAV LAV
Lõuna-Korea Lõuna-Korea
Rootsi Rootsi
Türgi Türgi
kõiki 1 0 17
Kokku (33 riiki) 216 12 228

Pardal viibis 216 reisijat ja 12 meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Reisijate seas oli ka üks Eesti kodanik.[2] 216 reisija seas oli üks imik, seitse last, 82 naist ja 126 meest.

Lennukil oli kolm pilooti: 58-aastane Marc Dubois, kes läks Air France'i tööle aastal 1988 ja kel oli selja taga ligi 11 000 lennutundi (1700 tundi Airbus A330-ga); 37-aastane David Robert ja 32-aastane Pierre-Cedric Bonin. 12 meeskonnaliikmest 11 olid prantslased ja üks oli brasiillane.

20. juunil teatas Air France, et iga hukkunu perekonnale makstakse 17 500 kompensatsiooni.[3]

17. märtsil 2011 esitas Prantsusmaa kohus Airbusile tapmissüüdistuse.

Tuntumaid reisijaid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pedro Luís de Orléans e Bragança, kes oli järjekorras kolmas pärija endisele Brasiilia troonile. Tal oli nii Brasiilia kui Belgia kodakondsus. Ta käis külas sugulaste juures Rio de Janeiros ja naasis koju Luksemburgi.
  • Juliana de Aquino, Brasiilia näitleja ja lauljanna, kes oli teel Stuttgardi, Saksamaale, et töötada edasi muusikaliga "Wicked".
  • Luis Roberto Anastacio, kes oli Ladina-Ameerika Michelini president.
  • Silvio Barbato, helilooja ja endine dirigent Brasiilias.
  • Fatma Ceren Necipoğlu, Türgi klassikaline harfimängija ja akadeemik Anadolu Ülikoolis Eskişehiris. Ta naasis koju (ümberistumisega Pariisis) Rio Harfi Festivalilt.

Õnnetuse uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgse uurimise tulemusel tuvastati, et lennuki andurid andsid pilootidele valeandmeid lennuki kiiruse kohta.

Lennuki pardasalvesteid, nn musti kaste otsiti allveelaeva ja kahe sondeerimislaevaga edutult kuni juuli lõpuni, kuni oli lootus tabada musta kasti signaali. 20. augustini 2009 jätkusid otsingud sonaritega, aga lennuki kere jäi leidmata.

Järgmine otsingute faas mais 2010 jäi samuti edutuks.

Otsinguid jätkati veebruaris 2011. 3. aprillil 2011 leiti sonariga 3.8-4 km sügavuses lennuki kere tükid. 26. aprillil leiti lennuki musta kasti tühi konteiner. Musta kasti mäluplokk leiti 1. mail 2011 ja toodi pinnale. Pilootide kabiini helisalvesti leiti 2. mail 2011 ning toodi pinnale järgmisel päeval. 16. mail 2011 teatati, et ligi kaks aastat mere põhjas olnud lennuki pardasalvestite info õnnestus lugeda.

Pardasalvestite üleskirjutused kinnitasid varasemaid kahtlusi, et lennuki kiiruseandurid andsid vigast infot. Arvatav katastroofi põhjus oli lennukitel kiiruseandurina kasutatava Pitot toru jäätumine ning pilootide ebaõige reaktsioon vigaste või puuduvate kiiruse näitude korral öösel tugeva turbulentsi tingimustes.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "BEA: Atlandi põhjas lebavast lennukivrakist toodi välja veel 77 surnukeha" vaadatud 31.05.11
  2. Air France: kaduma läinud lennukis viibis ka üks Eesti kodanik
  3. Air France pays $24,500 to crash victims' families välja otsitud 4.12.10


-1.36083333-32.83138889