Aino Pervik
Aino Pervik (kodanikunimi Aino Raud; sündis 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti lastekirjanik, luuletaja ja tõlkija.
Sisukord |
[redigeeri] Biograafia
Aino Pervik sündis velskri perre. Oma õpinguid alustas ta Järvakandis, seejärel astus Tallinna Õpetajate Seminari. Ta õppis ka Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 7. Keskkoolis.
Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.
Aastatel 1955–1960 töötas ta Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana.
1960–1967 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja.
Alates 1974. aastast on ta Eesti Kirjanike Liidu liige.
[redigeeri] Bibliograafia
[redigeeri] Lasteraamatuid
- "Kersti sõber Miina" (1961)
- "Väikesed vigurijutud" (1972)
- "Arabella, mereröövli tütar" 1982, 2000, 2008)
- "Sookoll ja sisalik" (1986, 2001)
- "Keeruline lugu"
- "Kunksmoor" (1973)
- "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
- "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1886,2001,2005,2011)
- "Kallis härra Q" (1992, 2004)
- "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
- "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
- Sari "Paula elu" (2001 - 2008)
- "Draakonid võõrsil" (2002)
- "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
- "Dixi ja Xixi" (2005)
- Sari "Tirilinna lood" (2009 - 2011)
- "Presidendilood" (2008)
- "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
- "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
[redigeeri] Romaan
- "Kaetud lauad" (1979)
- "Kiikujad väravakaartel" (1989)
- "Üks hele valge tuvi" (1995)
- Jutustus "Matlena teekond" (2010)
[redigeeri] Novellikogu
- "Impulss" (1982)
- "Tulesõitjad" (1988)
[redigeeri] Luulekogud
- "Umimetsades" (1977)
- "Kiljub ning kumiseb" (1982)
- "Kellavalaja" (1985)
- "Puusseastuja" (1991)
[redigeeri] Tõlked
Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust:
- Emil Kolozsvar Grandpierre "Imeflööt" (1959)
- Kálmán Mikszáth "Must linn" (1966)
- Iván Mándy "Csutak astub lavale" (1977)
- Éva Janikovszky "Kui ma oleksin suur", "Minuga juhtub alati midagi", "Usu või ära usu"
[redigeeri] Tunnustused
- J.Smuuli nim. preemia 1976
- F.Tuglase novellipreemia 1982
- Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia 1993
- Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2001
- Valgetähe V klassi teenetemärk 2001
- "Nukitsa" III preemia 2004
- IBBY Hans Christian Anderseni aunimekiri 2004
- J.Oro preemia 2006
- Aasta Rosin 2010
[redigeeri] Isiklikku
Aino Perviku abikaasa oli Eno Raud. Nende lapsed on Rein Raud, Piret Raud ja Mihkel Raud. Tema onu (ema vend) oli kirjandusteadlane Villem Alttoa[1].
[redigeeri] Viited
- ↑ Aino Pervik: "Ema oli väga armas. Ja mina olin väga hoitud laps!" Õhtuleht, 12. mai 2012
==
[redigeeri] Välislingid
- Aino Pervik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK