Aino Pervik

Allikas: Vikipeedia

Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aino Pervik sündis velskri perre. 1939–46 õppis ta Järvakandis algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948–50 õppis Pervik Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).[1]

Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.[2]

1955–1960 töötas Pervik Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana[2]. 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.[1]

Alates 1974. aastast on Pervik Eesti Kirjanike Liidu liige, 1961. aastast kuulub Ajakirjanike Liitu.[1]

Kirjanduslik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti olmeromaani žanri tuumikust[3], 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann.[4] "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".[2]

Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.[1]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aino Perviku abikaasa oli Eno Raud[2]. Nende lapsed on Rein Raud[2], Piret Raud ja Mihkel Raud.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lasteraamatuid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kersti sõber Miina" (1961)
  • "Väikesed vigurijutud" (1972)
  • "Arabella, mereröövli tütar" (1982, 2000, 2008)
  • "Sookoll ja sisalik" (1986, 2001)
  • "Keeruline lugu"
  • "Kunksmoor" (1973)
  • "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
  • "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1986, 2001, 2005, 2011)
  • "Kallis härra Q" (1992, 2004)
  • "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
  • "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
  • Sari "Paula elu" (2001–2008)
  • "Draakonid võõrsil" (2002)
  • "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
  • "Paula päästab Kassiopeiat" (2003)
  • "Dixi ja Xixi" (2005)
  • Sari "Tirilinna lood" (2009–2011)
  • "Presidendilood" (2008)
  • "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
  • "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
  • "Klabautermanni mure" (2012)
  • "Rändav kassiemme" (2012)

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kaetud lauad" (1979)
  • "Kiikujad väravakaartel" (1989)
  • "Üks hele valge tuvi" (1995)

Jutustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Matlena teekond" (2010)

Novellikogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Impulss" (1982)
  • "Tulesõitjad" (1988)

Luulekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Umimetsades" (1977)
  • "Kiljub ning kumiseb" (1982)
  • "Kellavalaja" (1985)
  • "Puusseastuja" (1991)

Tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 H. Rebane; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 407–408
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367
  3. "Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145
  4. Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reet Krusten, "Eesti lastekirjandus" Tartu 1995, lk 211–213