Ago Reio
Ago Reio (8. september 1895 Karula vald, Võrumaa – 29. juuni 1971 Buenos Aires, Argentina) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant) ja sporditegelane.[1]
Ta lõpetas 1915 Riia Vaimuliku Seminari, õppis 1923–1932 (lõpetas) Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ta oli Korporatsioon Sakala liige.
Osales Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas.
1928 7. Jalaväerügemendi 2. pataljoni ülem, 1930–1934 Kaitseliidu Lääne maleva pealik[2], 1934 Viru-Järva sõjaväeringkonna 1. jaoskonna ülem, 1937–1939 Sõjaministeeriumi juriskonsuldi kolonel Ernst Leithammeli abi, 1939 jalaväeinspektori käsundusohvitser.
1934–1940 oli ta Eesti Laskurliidu peasekretär.[1] 1937. ja 1939. aasta maailmameistrivõistlustel oli ta sõjapüssimeeskonna juht.[1]
Teise maailmasõja ajal, Saksa okupatsiooni ajal oli ta alates 3. septembrist 1941 Harjumaa Omakaitse (ajutine) staabiülema I abi. 1941–1942 oli ta Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse Tallinna–Harju ja Eesti Politseivalitsuse 1943–1944 Viru–Järva prefekt.
1944 põgenes ta Rootsi, sealt läks ta 1949 Argentinasse.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kuldtaskukell riigihoidjalt, 1938
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Biograafia ESBL-is (vaadatud 25.12.2014)
- ↑ Lääne malev tähistab kolonelleitnant Ago Reio 120. sünniaastapäeva laskevõistluse ja avaliku loenguga. Kaitseliidu pressiteade, 11.09.2015
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev ' |
Kaitseliidu Lääne maleva pealik 1930–1934 |
Järgnev ' |