Aetios

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib doksograafist; samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aetios (täpsustus)

Aetios (Ἀέτιος, Aétios; ladinapäraselt Aetius või Aëtius; ka Aetios Antiookiast; Ἀέτιος ὁ Ἀντιοχεύς) oli 1. sajandi või 2. sajandi doksograaf ja eklektiline filosoof. Hermann Diels arvab ta Aristotelese järgijaks.

Tema teosed ei ole säilinud, kuid Hermann Diels rekonstrueeris oletuslikult tema ulatusliku doksograafilise teose "Συναγωγὴ περὶ τῶν ἀρεσκόντων" või "Περί άρεσκόντων συναγωγή" või "Περὶ τῶν ἀρεσκόντων τοῖς φιλοσόφοις φυσικῶν δογμάτων ξυναγωγή" ("Loodusõpetuse lausetest" või "Loodusfilosoofide vaadetest")[1], mis pärineb tema arvates umbes aastast 100 pKr. Lähtetekstideks võttis ta Pseudo-Plutarchose (varem Plutarchosele omistatud) "Placita philosophorum" (koostatud umbes 150), Stobaiose "Eclogae physicae" (osa teosest "Ἐκλογαὶ φυσικαὶ καὶ ἠθικαί"; 5. sajandi algus), Nemesiose teose ning veel põhiliselt kirikuisade tsitaadid. Diels leidis, et Theodoretos tsiteerib raamatus "Kreeka haiguste terapeutika" tsiteerib mõlema raamatu pikemat eeskuju ning mainib kolmel korral (II, 95; IV, 16; IV, 31) Aetiose nime. Dielsi see hüpotees on tänini vastu pidanud, kuigi Andrei Lebedev on Aetiose olemasolu kahtluse alla seadnud, sest ta ei pea Theodoretost nii täpseks, et teda võiks usaldada. Theodoretos tsiteerib Aetiose kõrval ka Plutarchost. Lebedev märgib, et Theodoretos vassib sageli nimedega, ega pea Dielsi atributsiooni ega dateeringut isaldusväärseks. Tema arvates pärineb algversioon 1. sajandi 2. poolest pKr ja ta peab selle võimalikuks autoriks Areios Didymost.

Diels arvab, et Aetiose allikaks oli nn "Vetusta placita", mis vahendas Theophrastose algversiooni. Selle vaheversiooni olemasolu tänapäeval usutavaks ei peeta.

Dielsi järgi kasutab "Placita" Thalesest kuni Platonini Theophrastose "Füüsikaliste arvamuste" materjali ning jäljendab selle kompositsiooni: ürgalged (rmt 1), kosmoloogia (rmt 2), meteoroloogia (rmt 3), psühholoogia (rmt 4), embrüoloogia ja füsioloogia (rmt 5).

Aetiose teos räägib teiste seas Thalese, Anaximandrose, Pythagorase, Theophrastose ja Poseidoniose (Thalesest Xenarchoseni) vaadetest astronoomia, meteoroloogia ja füüsika küsimustes.

10. sajandil tõlgiti Pseudo-Plutarchose "Placita" araabia keelde. See osa, mis omistatakse Aetiosele, sai islami filosoofide põhiliseks allikaks presokraatikute kohta.

Säilinud katkendid on olulised allikad. Muu hulgas on seal juttu Anaximandrose evolutsiooniõpetusest.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Doxographi Græci, 1879, lk 267–444)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hermann Diels. Doxographi Graeci, De Gruyter, Berlin 1979 (4. trüki (1965) muutmata trükk; 1. trükk 1879), ISBN 3-11-001373-8, lk 55–57.
  • Gercke. Paulys R.E. kd. 1–1, Metzler: Stuttgart 1894, lk 703.
  • M. Dal Pra. Storia della storiografia greca, Milano 1950.
  • Michelangelo Giusta. I dossografi di etica, 2 kd, Torino 1964.
  • O. Gigon O. Lexicon der alten Welt, Artemis: Zürich – Stuttgart [[1965], lk 58.
  • Hans Daiber (toim). Aetius Arabus: Die Vorsokratiker in arabischer Überlieferung, Wiesbaden: Franz Steiner 1980.
  • A. V. Lebedev. Did the doxographer Aetius ever exist? – Philosophie et culture. Actes du XVIIe congrès mondial de philosophie, Montréal: Montmorency 1988, lk 813–817.
  • Tiziano Dorandi. Aétios. – Richard Goulet (toim). Dictionnaire des philosophes antiques, kd 1, CNRS: Paris 1989, ISBN 2-222-04042-6, lk 58−59.
  • Κ. Γεωγρακόπουλος. Έλληνες Θετικοί, Γεωργιάδη 1995, lk 31.
  • Jaap Mansfeld, D. T. Runia. Aëtiana: The Method and Intellectual Context of a Doxographer (Volume I: The Sources, Philosophia Antiqua 73), Leiden: E. J. Brill 1997.
  • M. Frede. Aëtiana. – Phronesis, 44, 1999, lk 135–149.
  • David T. Runia. The Placita ascribed to Doctors in Aëtius’ Doxography on Physics. – Ph. J. van der Eijk (toim). Ancient Histories of Medicine: Essays in Medical Doxography and Historiography in Classical Antiquity (Studies in Ancient Medicine 20), Leiden: E. J. Brill 1999, lk 191–250.
  • Keimpe Algra. The Cambridge History of Hellenistic Philosophy, Cambridge: Cambridge University Press 1999.
  • Античная философия: Энциклопедический словарь, 2008, lk 148–150, ISBN 5-89826-309-0
  • Jaap Mansfeld, D. T. Runia. Aëtiana: The Method and Intellectual Context of a Doxographer (Volume II: The Compendium, Philosophia Antiqua 114), Leiden: E. J. Brill 2009.
  • Jaap Mansfeld, D. T. Runia. Aëtiana: The Method and Intellectual Context of a Doxographer (Volume III: Studies in the Doxographical Traditions of Greek Philosophy, Philosophia Antiqua 118), Leiden: E. J. Brill 2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aetios&oldid=3814917"