Aegna

See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aegna (täpsustus).

---

Aegna
Õhuvaade Aegna saarest
Ümbritseb	Soome laht
Koordinaadid	59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ E
Pindala	3,01 km²
Rannajoone pikkus	10 km
Kõrgeim koht	14,6 m üle merepinna
Elanikke	21 (1.01.2022) 7 in/km²

Aegna (1929–1939 Äigna, ka Eigna , saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on saar Tallinna lahe kirdeküljel. See asub Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) 1,5 kilomeetrit loodes.

Aegna kuulub administratiivselt Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. Linna maismaaosast jääb ta 10 km kaugusele. See on ainuke meresaar, mis jääb Tallinna piiresse. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel.

Aastatel 2013–2016 oli saarel 6 elanikku. 2020. aasta seisuga on end Aegnale elama registreerinud 16 elanikku. 2022. aasta jaanuari seisuga elab saarel juba 21 inimest.

Nimi

Aegna saart kutsuti alates 13. sajandist rootsi keele mõjul Hundisaareks (Vulvesöö, 1348 Wluesøø) ning veel 1920. aastatelgi kasutati eestikeelses kirjanduses Aegnaga paralleelselt Wulfi kohanime.

1683 on saart nimetatud Eikisari, 1724 Eignesar ja 1937 Äigna.

Ajaloolane Paul Johansen on Aegna kohanime päritolu seostanud eesti-rootsimurdelise sõnaga eik (hobune), sest Tallinna rae korraldusel peeti saarel keskajal hobuseid. Ta eeldas, et saare rootsikeelne nimi võib olla seotud Tallinna all 1032 hukkunud viikingi Ulf Ragvaldssoniga, kes maeti seejärel mõnele Tallinna lahe väikesaarele. Ta pakkus ka, et eestlased nimetasid saart esmalt Salmesaareks väina ehk salmi järgi.

Per Wieselgren pakkus saare nime tekke osas välja soomekeelsete sõnade haikka 'neem' või häikkä 'liivakari' mõju.

Andrus Saareste arvates kasutasid Äigna nime Naissaare ja Viimsi poolsaare rannaalade elanikud, mujal Harjumaal nimetati saart Aegnaks.

Asend

Aegna asend: 1. Aegna, 2. Viimsi poolsaar, 3. Rohuneem, 4. Kräsuli, 5. Kumbli, 6. Peenekarikrunn, 7. Vullikrunn, 8. Linnalaht, 9. Suursalm, 10. Väikesalm, 11. Peldikukari, 12. Lõhekari, 13. Vahekivi, 14. Liuhkakari, 15. Sitakari, 16. Angerjakari, 17. Holgani kari

Karnapi neem Aegna saarel

Lemmikneeme kivikülv

Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.

Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.

Loodus

Pinnamood

Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Rannikupatareide piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang.

Saarel leidub suuri rändrahne nagu näiteks Eerikukivi ja Tulekivi.

Sood

Aegnal esineb õhukese turbalasundiga madalsoid.

Taimkate

Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks.

Aegnalt on leitud 49 liiki torikulisi ja 80 liiki sammaltaimi, millest haruldasemad on harilik valvik ja haruhärmik.

Aegna looduses on kirjeldatud 344 liiki soontaimi, millest haruldasemad on rand-kesakann ja euroopa kikkapuu.

Loomastik

Aegnal pesitseb merikotkas. 1930.-ndatel asustati Aegnale metskitsi. Saarel elavad ka rebased, oravad ja jänesed. Aegnalt on leitud ka kopra tegevuse jälgi

Looduskaitse

Eesti iseseisvuse taastamise järel kuulutati kogu Aegna saar maastikukaitsealaks. Aegna maastikukaitseala keskus asub Külaniidu 12 asuvas loodusmajas, kust korraldatakse looduspäevi ja -matku. Aegnal asub rändrahne.

Taristu

Aegnal asuvad Eerikneeme tee, Kalavälja tee, Karnapi tee, Kurikneeme tee, Külaniidu tee ja Tagamaa tee.

Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.

Saarel toimis 1914–1944 kitsarööpmeline raudtee, mille pikkus oli umbes 3 km. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.

Saarel on veevärk, kuid puudub tsentraalne kanalisatsioon.

Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati õhuliinid maakaabliga.

Peeter Suure merekindluse garnisoni ohvitseride kasiino Aegnal

Peeter Suure merekindluse laskemoonalaboratoorium Aegnal

Aegna endine kauplus

Ajalugu

Kuni 20. sajandini

Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt.

Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast.

Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 1469–1470. 1557 (mitte 1577) toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga. 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma.

Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier. 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu.

19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp.

20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.

Aegna sõjandus

Esimese maailmasõja ajal rajati Aegnale rannikupatareisid (nr 14 ja nr 15) ning 3 km pikkune Aegna kindlusraudtee, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonehitis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknes soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. See patarei lasti osaliselt 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt õhku. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannikukahurid taastada.

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal

Aegna saarele asutati 1922. aastal Aegna Komandantuur ning 1923. aastal asutati senised tsiviilelanikud Kräsuli saarele ja mandrile. Juunis 1930 oli komandantuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. Saarel tegutsesid erinevad sõjaväelaste seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring.

1930. aastatel oli saarel üle 150 ehitise. Saarel asusid Aegna sõjaväelinnaku elumajad, suur kasarm, Aegna ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivakoda, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm.

Eesti annekteerimisel 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Punaarmee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannikukahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju.

Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud.

Endisi sõjaväehooneid hakati andma ettevõtetele puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid. Aegnale hakati turiste lubama 1960. aastate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile. Tallinna ettevõtetevahelise puhkebaasi "Aegna" moodustamine tegi saarele pääsemise lihtsamaks. ning 1970. aastate keskpaigast kujunenud tihe liiniliiklus kolme Aleksandr Grin tüüpi reisilaevaga võimaldas suviti saart külastada isegi sadadel inimestel päevas.

Pärast taasiseseisvumist

Pärast Eesti taasiseseisvumist ja muutlikke aegu 1990. aastail liinilaevaliiklus saarega soikus. Tallinna linnavalitsuse tellimisel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Janica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski. Aegna sadama 63,3 meetri pikkune statsionaarne kai number üks renoveeriti põhjalikult 2006. aastal. Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna linnavalitsuse tellimisel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 2008–2009 väljus Juku Lindaliini AS-i opereerimisel Patareisadamast.

Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiksid olla kasiinod ning arutlusel oli isegi silla ehitamine Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.

2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev hakkas väljuma Kalasadamast. Aastail 2014–2021 sõitis Aegna liinil Vesta, mis seoses Kalasadama muutmisega väikesadamaks väljus aastail 2020–2021 Patareisadamast. Alates 2022. aastast sõidab Aegna-liinil reisilaev Vegtind.

Aegna kivilabürint

Saar kultuuriloos

Luuletaja Julius Oengo avaldas 1929. aastal luulekogu "Aegna". 1973. aastal esitas Tiiu Varik Einar Pesla sõnadele loodud laulu "Aegna". Saart mainitakse ka Jaak Joala esitatud laulus "Suvemälestus".

1931. aastal avastati saarelt kivilabürint.

• 
  Õhuvaade Aegnale
• 
  Aegna garnisoni söökla
• 
  Rist Aegna surnuaial

Vaata ka

• Aegna Komandantuur
• Aegna saare maastikukaitseala
• Lemmikneeme kivikülv

Kirjandus

• Heino Gustavson. Aegna, Tallinn 1998.
• Toivo Meikar. Aegna ja Viimsi metsade ajaloost. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
• Henn Pärn. Aegna, Naissaare ja Tallinna rannikumetsade seisund okaste morfomeetria alusel. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
• Triinu Nutt. Kukemarjad (Empetrum L.) Põhja-Eestis. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
• Ljudmilla Martin. Naissaare ja Aegna epifüütsed suursamblikud. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
• Henn Pärn. Naissaare ja Aegna puistute ökoloogilisest seisundist. – Naissaare loodus ja selle kaitse, Tallinn 1999.
• Virkko Lepassalu. Ekskursioon hakklihamasinasse (Heino Gustavsoni kommentaar). – Luup, 1999, nr 12 (95). (Aegna saarel asuvatest pommidest; vestlusest kunagise Rohelise Rügemendi liidri Hugo Udusaarega; skeem: Aegna militaarrajatised 1940. aastal.)
• Margit Kull. Rekreatsiooni võimalused Aegna saarel, bakalaureusetöö, Tallinna Pedagoogikaülikool 2003, juhendaja Joe Noormets.
• Robert Nerman. Aegna, Tallinn 2008. ISBN 9789949180103

Välislingid

• Aegna Eesti looduse infosüsteemis
• Aegna koduleht
• Robert Nerman, Enne Teist maailmasõda meenutas Aegna saar iseseisvat saareriiki, Postimees, 28. september 2007
• Robert Nerman, Aegnal on Tallinnaga kauane side, Postimees, 28. aprill 2008
• Kertu Kalmus. Elanikud leidsid Aegnalt hävinuks peetud Jeruusalemma kivilabürindi Eesti Päevaleht, 13. jaanuar 2009
• Tuuli Aug. Aegnal taasavastati kivilabürint Eesti Päevaleht, 19. jaanuar 2009
• Aegna saare elanikud leidsid taas haruldusi Tallinna Postimees, 23. jaanuar 2009