Adavere mõisa kalmistu
Foto: Robert Treufeldt, 17. aprill 2011
Foto: Robert Treufeldt, 17. aprill 2011
Foto: Robert Treufeldt, 17. aprill 2011
Adavere mõisa kalmistu on kalmistu Põltsamaa kihelkonnas Viljandimaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Kalme külas Põltsamaa vallas Jõgeva maakonnas.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu rajasid Adavere mõisa tollased omanikud Vietinghoffid umbes 18. sajandi teise poole alguses, sest esimene teadaolev matus toimus 1761. aastal.[1]
Kalmistut kasutasid ka 1816. aastal mõisa omandanud Stackelbergid. Arvatavasti rajati siis ka kalmistut piirav müür, sest värava sepislehtedel olevat olnud Bernhard von Stackelbergi initsiaalid. 1874. aastal mõisa omandanud Wahlid tõenäoliselt ei kasutanud kalmistut, sest nende suguvõsa omanduses oli sellest kalmistust linnulennult umbes 4 km kaugusel paiknev suur Pajusi mõisa kalmistu.
Kalmistule on teadaolevalt maetud 14 lahkunut.[2]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes ühe kilomeetri kaugusele edelasse. Müüriga piiratud kalmistu ala pindala on umbes 0,12 hektarit ning seal on 15 haua tähiseid.
Kalmistu kabel[muuda | muuda lähteteksti]
Kalmistu keskosas paikneb matusekabel, mis praegu on varemetes. Kabeli esiküljel on aastaarv '1777', kuid pole teada, mida see aastaarv tähendab.
Kalmistupark[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti oludes on huvipakkuv ka kalmistu varajane planeering. Ühe 1887. aasta plaani peal on kalmistuna kujutatud 2,5 ha suurust maa-ala.[3] Tõenäoliselt oli kalmistu matmisala sama suur kui praegu (umbes 0,12 ha) ning ülejäänu oli tõenäoliselt park.
Sellist kalmistuparki pole teada selle aja muudest Eesti mõisatest. Väikseid pargilaadseid mõisakalmistuid rajati 1890. aastate lõpus (nt Kuremaa mõisa kalmistu), kuid päris metsakalmistu rajati alles 1930. aastatel Tallinnas. Adavere mõisa kalmistul on seetõttu vägagi väljapaistev koht Eesti kalmistupärandis.
Kalmistule maetuid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1761 - Erich Johann von Vietinghoff (1699–1761), Adavere, Imavere, Hermani, Jõepere jt. mõisnik, Saaremaa maapealik
- 1845, 23. mai (vkj) – parun Bernhard Caspar von Stackelberg (1768–1845), Adavere, Imavere, Hermani ja Võrevere mõisnik
- 1873, 29. oktoober (vkj) – parun Otto Karl Hermann von Stackelberg (1800–1873), Adavere, Imavere, Hermani ja Võrevere mõisnik
- 1885, 6. august (vkj) – paruness Helene von Stackelberg (1873–1885), endise Adavere mõisniku parun Bernhard Caspar Otto von Stackelbergi tütar
- 1887, 12. juuli (vkj) – paruness Hedwig Julie von Stackelberg (sündinud von Ditmar; 1806–1881), Adavere mõisniku Otto Karl Hermann von Stackelbergi abikaasa
- 1898, 31. juuli (vkj) – parun Bernhard Caspar Otto von Stackelberg (1841–1898), endine Adavere mõisnik
| Matmisaeg | Maetu | Maetu kirjeldus | Tekst hauatähisel |
|---|---|---|---|
| 1800 | Helene Louise von Stackelberg, sündinud von Vietinghoff (1772–1800) |
Bernhard Caspar von Stackelbergi abikaasa | Helene Louise von Stackelberg geborene von Vietinghoff unsere geliebte Mutter. geb. d. 13 July. 1772. heimgegangen d. 23 Octbr 1800. Ich will euch nicht Waisen lassen, icn komme zu euch. Joh 14. v. 18. |
| 23. jaanuar 1810 10. oktoober 1812 |
Johanna Louise von Vietinghoff, sündinud von Bergholtz (1742–1809) Hermann Karl von Vietinghoff (1737–1812) |
Hermann Karl von Vietinghoffi abikaasa Viljandi kreisikohtunik, Adavere ja Hermani mõisnik |
Hermann Carl von Vietinghoff Erbherr aus Addafer. geb. d. 13 Febr. 1737. gest d. 3 Sept. 1812. dessen Gemahlin: Johanna Louise v Vietinghoff. geb. v. Bergholtz. geb. d. 17 Febr. 1742. gest. d. 27 Decb. 1809. Christus ist mein Leben Sterben ist mein Gewinn Philipper 1. v. 21. |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ketlin Sirge. "Eesti mõisakalmistud". Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013. Lk 36
- ↑ Ketlin Sirge. "Eesti mõisakalmistud". Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013. Lk 76
- ↑ General-Charte von dem sämmtlichen Hofes-Ländereien des im Pernau-Fellinschen Kreise und Oberpahlenschen Privat-Gut Addaffer. 1887. Eesti Rahvusarhiiv, EAA 2469.1.703
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kristjan Waldmann. "Põltsamaa kihelkonna minewikust ja mälestusmärkest". Tartu 1926
- "Omapärane protsess Imavere "kabelikoha" pärast". Sakala nr 107, 12. september 1938
- Helle Kull. "Kilde Põltsamaast ja tema lähiümbruse ajaloost". Põltsamaa 1993. Lk 4
- Harald Rebane. "Väikekalmistud Põltsamaal ja lähikonnas". [I osa] Vooremaa, 12. september 1996
- Harald Rebane. "Väikekalmistutest Süda-Eestis". // Linnade haljastud ja nende kaitse. Tartu–Tallinn 2001. Lk 102–103
- Taavi Pae. "Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused". Magistritöö Tartu Ülikooli Geograafia Instituudis. Tartu 2002
- Valdo Praust. "Mõisaomanike matusepaigad". // Viljandimaa mõisad. Tänapäev. Tallinn 2009. Lk 59 ja 61
- Valdo Praust. "Adavere mõis (Addafer)". // Viljandimaa mõisad. Tänapäev. Tallinn 2009. Lk 101
- Alo Särg. "Adavere (Addafer)". // Jõgevamaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Tallinn 2012. Lk 10–11
- Ketlin Sirge. "Eesti mõisakalmistud". Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetoolis. Tartu 2013
- Kadri Tael. "Põltsamaa kalmistute pärand". III osa. "Vali Uudised", 7. veebruar 2014. Lk 6
- Robert Treufeldt. "Põltsamaa kalmistud Eesti kalmistutepärandis, 3. osa". "Vali Uudised", 4. aprill 2014. Lk 5
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Adavere mõisa kalmistu Veljo Ranniku kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu
- Adavere mõisa kalmistu Jaan Vali kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu
- Adavere mõis ja selle kalmistu Eesti mõisaportaalis