Adaptatsioon (kirjandus)
Adaptatsioon ehk kohandamine on kultuuriteaduste valdkonnas protsess, mille käigus muudetakse objekti nii, et ta vastaks uuele / alternatiivsele eesmärgile, keskkonnale või funktsioonile.
Kirjanduses tähendab adapteerimine kirjandusteose (nt romaani, näidendi, luuletuse) ülekandmist teise liiki, žanrisse või meediumisse, näiteks teksti kohandamist näidendiks, filmiks, koomiksiks, videomänguks või teemapargiks [1]. Adaptatsioon võib samuti tähendada kirjandusteose muutmist sama žanri piires nii, et muudetakse teksti eesmärki (nt kohandatakse tekst mõnele teisele lugejate sihtrühmale või kirjutatakse alustekstist lihtsustatud versioon (nt "Gulliveri reisid" lastele). Tavapärane on see, kui muudetakse alusteksti žanri (nt Seth Grahame-Smith on kirjutanud Jane Austeni klassikalise romaani põhjal õudusromaani "Uhkus ja eelarvamus ja zombid"; Eno Raud on regivärsilise "Kalevipoja" ümber jutustanud proosavormis).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalooliselt on suuline pärimus ja legendid on pakkunud inspiratsiooni kunstiteoste loomiseks ning olnud aluseks eeposte ja romaanide sünnile [2]. Näiteks Shakespeare’i "Romeo ja Julia" aluseks on Rooma poeedi Ovidiuse "Pyramus ja Thisbe", millest omakorda kohandati menukas Leonard Bernsteini muusikal "West Side Story", hiljem veel Aasia gangsterite märulifilm "Romeo peab surema" (režissöör Andrzej Bartkowiak) ja kaasajastatud uusesitus "Romeo + Julia" (režissöör Baz Luhrmann). A. Dumas romaani "Kameeliadaam" põhjal kohandas Giuseppe Verdi ooperi "La Traviata", nii romaan kui ka ooper olid omakorda aluseks Baz Luhrmani filmile "Moulin Rouge!".
Kirjanduslikust adaptatsioonist hakati rohkem rääkima 20. sajandi algul, mil kultuuripilti tõusis kinokunst. Filmi ajaloolise algusega käib kaasa kirjandusteoste ja näidendite adapteerimine suurele ekraanile [3]. Esimestest ekraanikohandustest alates võib täheldada ka pingeid kirjanduse ja filmi vahel. Robert Stam toob välja põhjused, miks kirjandus on säilitanud privilegeeritud positsiooni filmikunsti ees. Sotsiaalsete klasside eelarvamused, ikonofoobia (pildikeele kartus ja umbusaldus), logofiilia (usk kirjasõna primaarsusse) on vaid osa neist põhjustest [4]. Leo Tolstoi nägi filmis otsest rünnakut kirjanduse vastu [5]. Virginia Woolf leidis, et kinokunst ja eriti kirjanduslikud adaptatsioonid ekraanil põhjustavad moraalset allakäiku ja kaasaegse ühiskonna vulgariseerumist, film on tema sõnutsi "parasiit" ja kirjandus selle "ohver". [6]
Tänapäeva käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]
Arvamus, et adaptatsioon on originaalallika suhtes sekundaarne, on tänapäeval muutunud. Sellelt, mis on läinud originaalteksti kohandamisega kaotsi, on fookus nihkunud rohkem sellele, mida uus kohandatud versioon on juurde saanud. Kirjanduse ja filmi võrdväärsele suhtele on sealjuures kaasa aidanud meisterlikud filmiversioonid, mis kipuvad oma kirjandusliku alusteksti varju jätma (nt David Fincheri kultuslik film "Kaklusklubi", mis põhineb Chuck Palahniuki samanimelisel romaanil). Tänapäeval ei keskenduta adaptatsiooniteoorias ainult kirjanduse ja filmi dihhotoomiale, vaid nende mitmekülgsele suhtele. Transmediaalsuse mudel võimaldab adaptatsiooni allikatena vaadelda näiteks koomikseid, video- ja lauamänge, aga ka mänguasju [7].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Linda Hutcheon, A Theory of Adaptation. London &New York: Routledge, 2006, 8–9.
- ↑ Andre Bazin, Adaptation, or the Cinema as Digest. In Film Adaptation. James Naremore (Ed). New Jersey: Rutgers University Press, 2008, 23–24.
- ↑ Thomas Leitch, Film Adaptation and its Discontents: From Gone with the Wind to The Passion of the Christ. Baltimore, Maryland: Johns Hopkins University Press, 2007, 22.
- ↑ Robert Stam, Literature and Film: A Guide to the Theory and Practice of Film Adaptation, Wiley-Blackwell, 2004, 5-7
- ↑ Robert Stam, Introduction: The Theory and Practice of Adaptation. In Literature and Film: A Guide to the Theory and Practice of Film Adaptation. Robert Stam &Alessandra Raengo (Eds). USA, UK, and Australia: Blackwell Publishing, 2008, 4.
- ↑ D. Cartmell, I. Whelehan, Screen Adaptation: Impure Cinema. Edinburgh, UK: Edinburgh University Press, 2010, 41–52.
- ↑ D. Cartmell, I. Whelehan, Screen Adaptation: Impure Cinema. Edinburgh, UK: Edinburgh University Press, 2010, 13