Adamiidid

Adamiitideks ehk aadamlasteks on nimetatud peamiselt kristlikke usulahke, mis pretendeerivad paradiisliku seisundi taastamisele ja mida enamasti iseloomustab alastiolek (nudism) süütuse ilminguna. Nimetus on nende vastaste antud.

Vanaaeg

Vanaaja adamiidid tegutsesid 2., 3. ja 4. sajandil Põhja-Aafrikas.

Adamiidid väitsid, et nad on taastanud Aadama ja Eeva aegse algse süütuse Eedeni aias. Nad harrastasid "püha nudismi", eitasid abielu, mida nende meelest ilma patuta ei saaks olla, ja pidasid kinni rangest seksuaalsest abstinentsist, ning elasid ilma seadusteta, olles arvamusel, et ükski nende tegu ei saa olla hea ega halb. Nad ei töötanud.

Tõenäoliselt kujunes nende õpetus gnostitsismi ja asketismi mõjul.

Kirik kuulutas nende õpetuse hereesiaks.

Adamiitide olemasolust teatasid Theodoretos (Haer. Fab, I, 6), Epiphanios Salamisest (esmamainimine, kaasaegsetest usulahkudest rääkivas raamatus "Panarion") ja Augustinus. Paistab, et pärast 4. sajandit see usulahk kadus.

Keskaeg

Tänaval tantsivate adamiitide kinnivõtmine Amsterdamis 1535. 18. sajandi gravüür

Keskajal taaselustasid pärast 13. sajandit mõned adamiitide praktikad vaba vaimu vennad ja õed Hollandis ning mõned taboriidid Böömimaal. Kirik surus need alla, nii et 15. sajandi lõpuks olid need kadunud.

Bulgaaria

Bulgaarias ilmus adamiitide sarnane usulahk 14. sajandi keskpaigas; aastal 1350 olid nad Tǎrnovos toimunud kirikukogul oma õpetusest lahti ütlema, mõned hukati.

Böömimaa

Böömimaal moodustasid nad hussiitide radikaalse osa. Adamiidid pooldasid inimsuhetes vaimset ja sugulist puhtust ning käisid põhimõtteliselt alasti. Väidetavalt käisid kõik kõigiga suguliselt läbi. Selleks piisas nende juhi Adami loast. See Adam nimetas end Jumala pojaks. Tegu oli Pikardiast pärit pikardist preestri Adam Rohaniga, kes oli võitnud naistest, meestest ja lastest koosneva rühma usalduse ning asunud koos nendega elama Nežárka jõe nimetule saarele.

Tábori lähedal Klokotys kaldus adamiitide liikumine kõrvale algsest "puhta orgia" (mehed ja naised omavahel) versioonist ning Petr Kániši ja Burjan Strausi eestvõttel hakkas Klokotys levima homoseksuaalsus.

Hussiitide juht Jan Žižka 1421. aastal praktiliselt hävitas adamiitide õpetuse pooldajad, nagu ka teised hälbivate vaadetega hussiitide rühmad. Otsustav kokkupõrge toimus 1421 Ostrovis Hamris. Kuigi adamiidid võitlesid vapralt (kõik alasti!), jäid nad hussiitide vägedele alla ning 40 neist võeti vangi ja tapeti. Ainult üks olevat elu jäetud, et see jutustaks Tábori preestrile kõigist oma kaaslaste tegudest. Ta laskis Klokoty pastoraadis põletada umbes 70 adamiiti. Praeguses Klokoty linnaosas murule on nende mälestuseks asetatud suur kivi pealdisega Táborští pikarti 1421-1996 ('Tábori pikardid 1421–1996').

Uusaeg

Uusajal praktiseerisid adamiitide õpetust mõned inglise dissidendid.