Adžaaria

Allikas: Vikipeedia
Adžaaria Autonoomne Vabariik

gruusia აჭარის ავტონომიური რესპუბლიკა
(Atšaris Avtonomiuri Respublika)

Adžaaria vapp
Adžaaria vapp
Adžaaria lipp
Adžaaria lipp

Pindala: 2880 km²
Elanikke: 386 900 (2010)
Pealinn: Bathumi
Adžaaria asend
Ajaria02.png

Adžaaria on Gruusia koosseisu kuuluv autonoomne vabariik ja regioon, mis asub riigi edelaosas Musta mere rannikul Väike-Kaukasuse mäestiku metsastel nõlvadel. Naaberregioonid on Guria (põhjas) ja Samtshe-Džavahhethi (idas). Lõunas on Adžaarial piir Türgiga.

Adžaaria põhielanikkonna moodustavad adžaarid, kes on islamiusulised grusiinid.

Adžaaria piirkonna ISO 3166 kood on GE-AJ.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adžaaria jaguneb halduslikult viieks rajooniks ja üheks rajooni staatuses linnaks:

  1. Bathumi
  1. Helvatšauri rajoon
  2. Hulo rajoon
  3. Kheda rajoon
  4. Khobulethi rajoon
  5. Šuahhevi rajoon


Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurema osa Adžaariast hõlmavad Väike-Kaukasuse eelmäestikud ja mäed.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adžaarias on niiske lähistroopiline kliima.

Jaanuari keskmine temperatuur on rannikul 4–6 °C, mägedes 2 kuni –2 °C, juuli keskmine temperatuur on vastavalt 20–23 ja 16–20 °C.

Aasta keskmine sademete hulk on 1000–2800 mm.

Siseveekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tähtsaim jõgi on Tšorohh.

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üle poole territooriumist on kaetud laialehiste ja okaspuumetsadega. Ranniku ääres on subtroopiline taimestik.

Maavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maavarad on kuld, hõbe, vask ja teised metallid.

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adžaarias asub Kintriši looduskaitseala.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvaarv oli 1991. aastal 382 000, nendest linnaelanikke 42%. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli rahvaarv 376 000.

Rahvuslik koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Grusiinid on valdavas enamuses (1991. aasta andmetel üle 90% (325 000)). Adžaarid on islamiusulised grusiinid. Teised suuremad rahvusgrupid on armeenlased ja venelased. On ka ukrainlasi ja kreeklasi.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adžaaria grusiinid on islamiusku. Armeenlased ja venelased on kristlased.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamised tööstusharud on naftatöötlemine, masinatööstus, toiduainetetööstus, kergetööstus ja puidutööstus.

Põllumajandussaadused on teepõõsa lehed, tsitrusviljad, viinamarjad ja teravili (eriti mais).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. sajandist 4. sajandini eKr kuulus Аdžаaria Kolchise riigi koosseisu, hiljem oli osa Iverist.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seldžukid tungisid Adžaariasse 11. sajandil ja mongolid 13. sajandil. 17. sajandil kaotas Gruusia selle territooriumi Türgile. Sel ajal Adžaaria islamiusustati vägivaldselt.

Hiljem annekteeris Venemaa selle 13. juulil 1878 Berliini kongressi otsusega.

20.–21. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Oktoobrirevolutsiooni oli Adžaaria oma strateegilise asendi tõttu ajutiselt ajutiselt Türgi, Saksamaa (?) ja Suurbritannia okupatsiooni all. Hiljem tunnistati Adžaariat Gruusia Vabariigi (19181921) osana.

Kui 1921 taaskehtestati nõukogude võim, kujundati Bathumi sadamat ümbritsevast piirkonnast Adžaari ANSV Gruusia NSV koosseisus. Põhjused ei olnud etnilised, sest adžaarid ja grusiinid on sama etnilise päritoluga. Põhjus oli pigem selles, et Moskva tahtis vältida Gruusiale selle tähtsa Musta mere sadama üle täieliku kontrolli andmist ja toetada kommunistlikke tendentse Türgis elavate islamiusuliste grusiinide seas, keda tuntakse Lazi nime all. Adžaaria staatus kinnitati 1921 Türgi-Nõukogude lepinguga (Karsi lepinguga).

Abašidze periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt Gruusiast ei võtnud iseseisvusliikumine Adžaarias kodanlik-demokraatlikku vormi, vaid tekkis separatistide ja kommunistide Gruusia-vastane liit. 22. aprillil 1990 toimus Bathumis Lenini väljakul separatistide demonstatsioon punaste lippude all. Nõuti Adžaaria riiklikku iseseisvust. Gruusia parlamendivalimistel oktoobris 1990 said kommunistid Adžaarias 56% häältest.

Et takistada Adžaaria eraldumist kommunistlike loosungite all, võttis endine Gruusia teenindusministri asetäitja Aslan Abašidze aprillis 1991 komissarina endale Adžaaria parlamendi eesistuja ametikoha. Ta saatis vana parlamendi laiali ega lasknud kokku tulla uuel parlamendil. Abašidze kehtestas autokraatliku kohaliku režiimi, mis oli Gruusiast üsna sõltumatu. Abašidze suguvõsa valitses Adžaariat nagu feodaalset vürstiriiki.

1998 valiti Abašidze 93% protsendiga antud häältest Adžaaria presidendiks. Teda aitas seejuures Venemaa vaikiv toetus. Venemaa oli paigutanud oma väed Adžaariasse ja teistesse Gruusia separatistlikesse piirkondadesse.

Abašidze võimu all rajas Adžaaria oma relvajõud ega maksnud Gruusiale makse. Gruusiast Adžaariasse sõitvad autod pidid piiril läbima kohaliku politsei kontrolli ning nende pealt tuli makse maksta. Kriitikat riigipea aadressil ei sallitud. Abašidze poliitilised vastased kas tapeti, saadeti maalt välja või läksid fabritseeritud süüdistustega kohtu alla.

Gruusia varasem president Eduard Ševardnadze külastas oma ametiajal 19922003 mitu korda Adžaariat, et Abašidzega ära leppida. 1995 läks Abašidze partei Liit Demokraatliku Õitsengu Nimel (Demokratiuli Agordzinebis Kavširi) parlamendivalimistele koos Ševardnadze Gruusia Kodanike Liiduga.

Abašidze Liidul Demokraatliku Õitsengu Nimel on Gruusia parlamendis 30 kohta. Oktoobris 2003 oli see partei vastu Roosirevolutsioonile ning on praegu Gruusia presidendi Mihhail Saakašvili ja tema valitsusega opositsioonis. Partei oli mures Saakašvili poliitika pärast, mis nägi ette Adžaaria valitsuse õiguste kärpimist ning mis võis lõpuks viia Abašidze kõrvaldamiseni.

Gruusia uus valitsus lubas Adžaaria huvide eest seista, kuid nõudis Gruusia õigussüsteemi maksmapanekut ja keskvalitsuse õiguste jaluleseadmist Gruusias. Abašidze näitas jaanuaris 2004 Thbilisile algul oma kompromissivalmidust ning maksis esimest korda paljude aastate jooksul makse. Adžaaria lahkulöömise Gruusia riigist ta välistas nagu varemgi.

Abašidze langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gruusia Roosirevolutsiooni võidu innustusel kujunes Adžaarias laialdane Abašidze valitsuse vastane opositsioon. 27. detsembril 2003 asutati opositsiooniline liit Meie Adžaaria. Sellesse kuulub intellektuaale ja Gruusia parteide liikmeid. 27. jaanuaril 2004 tekkis opositsiooniline partei Demokraatlik Adžaaria, mille esimees on Eduard Zurmanidze, kes on ühtlasi Gruusia partei Rahvuslik Liikumine – Demokraadid liige. 3. veebruaril 2004 laiendas oma tegevust Adžaariasse ka Gruusia üliõpilaste liit Kmara ('aitab, küllalt'), mis mängis olulist rolli Roosirevolutsiooni ettevalmistamisel.

Abašidze püüdis opositsiooni jõuga maha suruda. Opositsioonilisi poliitikuid ja ajakirjanikke peksti, opositsiooni büroosid rüüstati. Seda tegi Abašidze rajatud poolsõjaväeline organisatsioon, keda rahvas hüüdis "mehed mustas".

Märtsis 2004 muutus Adžaaria ja Gruusia valitsuse vaheline konflikt jälle teravaks. President Saakašvili nõudis Adžaaria relvaüksuste laialisaatmist, keskvõimu otsest kontrolli Bathumi sadamate ja tolli üle. 14. märtsil ei lubatud Gruusia presidendil Adžaariasse siseneda. Vastuseks kehtestas Gruusia Adžaariale osalise blokaadi.

18. märtsil 2004 andis Abašidze keskvalitsusele üle täieliku kontrolli Bathumi sadama, Adžaaria tolli, piiride, kommunikatsioonide ja riiklike finantside üle. Ta kohustus poolsõjaväelised grupeeringud Adžaarias desarmeerima, tagama vabad ja demokraatlikud valimised ning sõnavabaduse.

Mai alguses nõudis Thbilisi taas Abašidze antud lubaduste täitmist (relvaüksuste laialisaatmist). Vastuseks õhkis Adžaaria sillad piirijõel muu Gruusiaga ja valmistus relvakonfliktiks; Gruusia aga pidas Mustal merel sõjaväeõppusi. 5. mail toimus Bathumis meeleavaldus, kus nõuti Aslan Abašidze tagasiastumist.

6. mai varahommikul lahkus Aslan Abašidze pärast kohtumist Venemaa välisministri Igor Ivanoviga ametist ning siirdus eksiili Venemaale. Järgmisel hommikul saabus Gruusia president Mihhail Saakašvili triumfeerivalt Bathumisse. 7. mail likvideeris Adžaaria parlament presidendi ametikoha.

Gruusia periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. juunil 2004 toimusid Adžaaria parlamendi valimised, kus saavutasid võidu Mihhail Saakašvili toetajad. 30-liikmelisse parlamenti pääsesid kaks parteid: Gruusia-meelne "Võidukas Adžaaria" sai 75% häältest (28 kohta) ning kohaliku meelsusega pikaaegne Abašidze-vastane "Vabariiklik partei" sai 9% häältest (2 kohta). Teised 11 parteid ei suutnud ületada 7% künnist.

25. juunil 2004 toimus Gruusia parlamendis Adžaaria autonoomia kohta käiva seaduse eelnõu esimene lugemine. Uus seadus näeb ette Adžaaria autonoomia olulise vähendamise. Adžaariale jääks vaid õigus teatud määral oma finantse käsutada. Muude poliitiliste otsuste tegemine on piiratum kui tavalistel Gruusia omavalitsustel (Gruusia president määrab valitsuse juhi, kes omakorda määrab valitsuse liikmed (kohalikes omavalitsustes valitakse täidesaatva võimu juht); juhul, kui tekib oht Gruusia riigi terviklikkusele, on presidendil õigus parlament laiali saata.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]