Acanthosicyos horridus

Allikas: Vikipeedia
Acanthosicyos horridus Namibi kõrbes Sossusvleil
Söödav vili

Acanthosicyos horridus ehk Acanthosicyos horrida on taimeliik perekonnast Acanthosicyos.

Taim on endeemne Namibi kõrbele. Ta kasvab 40...60 km laiusel ribal 1000 km pikkusel rannikul Oranje jõest lõunas kuni Kunene jõeni põhjas. Sellel alal esineb ta ainult rivier'ide kallastel ja luidete äärtel, kus nende juured ulatuvad põhjaveeni. Ta ääristab Walvis Bay luiteid tihedate hekkidena.

Populatsiooni hinnatakse mõnele sajale kuni mõnele tuhandele eksemplarile. Nende arvukus ja viljade suurus on viimastel aastatel kahanenud.

Acanthosicyos horridus on Namibi kõrbe kõige sagedasem taim. Teised taimed saavad seal kasvada tänu temale.

Fossiilide põhjal oletatakse, et liik on eksisteerinud 40 miljonit aastat.

See on lehtedeta okaspõõsas, mis kasvab 0,5...1 m kõrguseks. Ta moodustab läbimatuid tihnikuid, millest igaüks võib katta kuni 1500 m² ja elada üle 100 aasta. Tihnik kogub liiva, moodustades kõrgeid luiteid, kusjuures suurem osa taimest on liiva sees peidus. Tema käsivarrejämedused (kuni 30 cm paksused) lihakad sageli 15 m pikkused (kuni 40 m pikkused) juured ulatuvad põhjaveeni.

Acanthosicyos horridus on kahekojaline taim. Õie läbimõõt on 3 cm ja õied paiknevad üksikult. Nii emas- kui ka isastaimedel on helekollased või rohekad õied. Emasõitele on iseloomulik alumine sigimik õiekarika all.

Põõsas on kaetud paarikaupa asetsevate 2...3 cm pikkuste ogadega. Fotosüntees toimub okstes, õites ja ogades. Viljad on algul rohelised, hiljem oranžikaskollased, melonikujulised, ogadega kaetud. Nad sisaldavad palju vett ning kasvavad jaanalinnumunasuurusteks (läbimõõt umbes 15 cm) ja kaaluvad umbes 1 kg. Viljas on umbes 250 seemet. Beežid seemned maitsevad pähklitaoliselt ning on õlirikkad (umbes 55%) ja valgurikkad (umbes 30%).

Vilju söövad paljud kõrbeloomad, sealhulgas kaelkirjak, orüks, ninasarvik, šaakal, hüään ja mitmesugused mardikad. Seemneid levitavad peamiselt elevandid, samuti okassead, sest neil jäävad seemned suurelt jaolt seedimata. Väiksemad närilised, kes vajavad palju energiat, näiteks Gerbillurus paeba, söövad aga peamiselt toitainerikkaid seemneid ega ole taimele kasulikud.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viljaliha ja seemned (inglise keeles butterpits) on olnud namadele (hotentottidele) ja damaradele toiduks. Kohalikud nimetavad selle vilja !Nara.

Seemneid säilitatakse kuivatamise teel.

Namiibias kasutatakse taime ka maovalude vastu, haavade paranemise kiirendamiseks ja kaitseks päikese eest.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]