Abieluvaraleping

Allikas: Vikipeedia

Abieluvaraleping on abikaasade vaheline kokkulepe, mis täiel määral või teatud kindlaksmääratud osas muudab abikaasadevahelistes varalistes suhetes kehtivat varasuhteliiki.[1]

Abieluvaralepingu olemus[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasad võivad abieluvaralepinguga:[2]

1) lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte;

2) kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või

3) seaduses ettenähtud juhtudel teha muudatusi valitud varasuhtes.

Abieluvaralepingus valivad abikaasad nende abieluvarale kohalduva varasuhte liigi. Kui abiellujad valivad varasuhte abiellumisavaldusega ning sõlmivad ka abieluvaralepingu, kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele abieluvaralepingut.[2]

Abikaasad, kes varasuhet ei vali ning abieluvaralepingut ei sõlmi, lepivad vaikimisi asjaoluga, et nende abielu kestel soetatud vara kuulub nende ühisomandisse.

Abieluvaralepingus reguleeritaks varalisi kohustusi, mis on seotud abieluvara valdamise, kasutamise ja käsutamisega. Abieluvaraleping määrab, milline vara jääb lahusvaraks ja milline ühisvaraks, kuidas ühisvara kasutada ja kuidas seda vajadusel jagada. Abieluvaralepinguga ei või jätta abikaasat või lahutatud abikaasat ilma õigusest saada ülalpidamist ning loobuda ühisvara jagamise õigusest abielu lõppemisel.[3]

Abieluvaralepingu sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel. Enne abiellumist sõlmitud abieluvaraleping jõustub abielu sõlmimise päeval[2]. Kui abieluvaraleping on sõlmitud enne abiellumist, kuid tegelikult ei abielluta, siis ei hakka abieluvaraleping kehtima.

Abieluvaralepingut saab sõlmida ainult abikaasade vabal tahtel. Kohus ei saa sundida üht abikaasat teise nõudel abieluvaralepingut sõlmima.[4]

Abieluvaralepingu vorm ja notaritasu[muuda | muuda lähteteksti]

Abieluvaralepingu sõlmivad ja seda muudavad abikaasad isiklikult notariaalselt tõestatud vormis,[2] vormi järgimata jätmise korral on kokkulepe tühine. Esindaja kaudu ei saa abieluvaralepingut sõlmida.

Notariaalne vorm on vajalik selleks, et kaitsta lepingut sõlmivaid abikaasasid kiirustamise eest, samuti täidab see hoiatus-, selgitus- ja tõendamisfunktsiooni. Sellega on tagatud ka nõustamine notari poolt.[5] Notar nõustab abikaasasid lepingu sõlmimisel, seejärel koostab lepingu projekti, selgitab riigilõivu tasumisega seonduvat ning esitab avalduse Notarite Kojale.

Abieluvaralepingu sõlmimisega seotud kulutused sõltuvad vara väärtusest, mille suhtes kokkulepet sõlmitakse. Notari tasu suurus arvutatakse vastavalt notari tasu seadusele lepingus toodud vara väärtuse järgi. Notari tasule lisandub ka käibemaks.[6]    

Abieluvaralepingu õiguslik tähendus kolmandate isikute suhtes[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasade varaliste suhete korraldus ei oma tähtsust mitte ainult nende omavahelistes suhetes. Paljuski määrab abikaasade varasuhe ära vara käsutamise õiguse ulatuse ning vastutuse kohustuste eest, puudutades seega otse kolmandate isikute õiguslikku seisundit.[7]

Abieluvaralepingu alusel tehtud muudatused varasuhtes kantakse abikaasa nõudel abieluvararegistrisse. Abieluvararegister ongi mõeldud selleks, et võimaldada kolmandatel isikutel saada teavet selle kohta, milline varasuhe abikaasade vahelisi suhteid reguleerib[7].

Registrisse kandmine on oluline seetõttu, et kui abikaasad muudavad omavahelist varasuhet või lõpetavad varasuhte, on muudatustel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus ainult siis, kui need on abieluvaralepinguna kantud abieluvararegistrisse või kui abieluvaralepingu olemasolu oli kolmandale isikule teada[2].

Kui abieluvararegistris kannet ei ole või puudub muudatuste kohta kanne, siis on kolmandal isikul õigus tugineda senise varasuhte jätkamisele, kuid seda ainult siis, kui ta ei teadnud, et asjaolud on muutunud.  

Sõlmitud abieluvaralepingu kohta abieluvararegistrisse kande tegemine ei ole lepingu enda kehtivuse seisukohalt kohustuslik (leping jõustub alates selle notariaalsest tõestamises, mitte kande tegemisest abieluregistrisse). Kanded abieluvararegistrisse tehakse kas ainult ühe või mõlema abikaasa avalduse alusel.[7] Abieluvaralepingu kohta abieluvararegistrisse kande mittetegemine ei mõjuta abikaasadevahelisi varalisi suhteid.

Abieluvaralepingu lõppemine[muuda | muuda lähteteksti]

Abieluvaraleping lõpeb, kui[2]

  1) üks abikaasa sureb või abielu lahutatakse;

  2) sõlmitakse uus abieluvaraleping, millega kehtestatakse seaduses ettenähtud muu abieluvarasuhe; või

  3) vara juurdekasvu tasaarvestus või varaühisus lõpetatakse abikaasa hagi alusel kohtuotsusega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. E. Hindpere (2015). Perekonnaõigus ja varasuhted. Vara omandamisest jagamiseni. Tallinn: Kinnisvarakool OÜ. Lk 73.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Perekonnaseadus". RT I, 09.05.2017, 29. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)
  3. Justiitsministeerium (11. november 2019). "Abikaasade varalised õigused". eesti.ee. Vaadatud 01.11.2020.
  4. K. Hedel, A. Seppik, M. Pajo (2000). Pereadvokaat. Tallinn: Ilo. Lk 101.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. Tiivel R. Abikaasade varasuhetest abieluvararegistri ja kinnistusraamatu valguses. – Juridica, 2005, nr. 7, lk. 445.
  6. "Perekonnaõiguslikud toimingud". notar.ee. 15.01.2020. Vaadatud 29.10.2020.
  7. 7,0 7,1 7,2 "Perekonnaseaduse eelnõu 347 seletuskiri" (PDF). 23.10.2006. Vaadatud 29.10.2020.