Abd el-Kader

Allikas: Vikipeedia
Abd el-Kader. Pilt 1900. aastast.
Abdelkader.jpg
Abd el-Kader.jpg

Abd el-Kader ehk Abd el-Kadir (araabia keeles عبد القادر الجزائري (`Abd al-Qādir al-Jazā'irī '`Abd al-Qādir Alžeerlane'); täisnimi `Abd al-Qādir ibn Muḩyī ad-Dīn ibn Musţafā al-Ḩasanī al-Jazā'irī; arvatavasti 6. mai 1807 või 6. september 1808 Guetna (Mascara lähedal) – 26. mai 1883 Damaskus) oli Alžeeria vabadusvõitleja. Ta oli islami õpetlane, sufi, riigijuht ja väejuht, kes võitles 19. sajandi keskel Prantsusmaa vastu. Alžeerias peetakse teda rahvuskangelaseks. Tema nime ees kasutatakse sageli emiiri või šeigi tiitlit.

Ta oli korrapäraste näojoontega, musta habemega, keskmist kasvu, nõtke kehaga ja rafineeritud käitumisega. Tema eluviis oli lihtne. Ta paistis silma luule- ja kõneanniga ning oli tuntud vagaduse ja vapruse poolest.

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Mascara lähedal (Oranist Mascarasse viivast teest vasakul) Guetna vaimulikus õppeasutuses (zāwiyah) 1807 või 1808. Tema isa Sīdī Muḩyī ad-Dīn al-Ḩasanī oli Qādiriyyah' sufistliku ordu šeik ning kuulus marabuutide suguvõssa, mis pärines Fatimiidide kaliifidest, olles seega Muḩammadi otsesed järeltulijad. Abd-el-Kaderit peetakse põlvnevaks ka berberihõimust Banou Ifren. Ta oli tuntud oma vagaduse ja helduse poolest. Temast sai õppeasutuse juht. Abd el-Kaderi ema oli õpetatud naine Zora.

Isa andis talle väga hea teoloogilise ja keelelise hariduse. Samuti omandas Abd el-Kader hästi ratsutamiskunsti. Kui Abd-el-Kader oli 8-aastane, saatis isa ta esimest korda palverännakule (hadž) Mekasse. Isa vend Ahmed Bilhar, kes oli õpetatud mees, õpetas seejärel poisile Koraani, loodus- ja vaimuteadusi, geomeetriat ja astronoomiat, gümnastikat, ratsutamist ja relvade käsitsemist. Seejärel saatis isa poisi Orani, kus Sīdī Ahmed ben-Kodja õpetas talle 18 kuu jooksul poliitikat.

Et poeg oli väga andekas ning auahne ja oma annete ja oleku tõttu populaarne, siis oli Alžiiri dei talle ohtlik, mistõttu ta asus elama Kairosse.

Aastal 1825 sooritas ta koos isaga palverännu Mekasse, omandades hadži nimetuse. Mekas oli tal pikk, mitmeid teemasid puudutav jutuajamine tulevase Tšetšeenia ja Dagestani imaami Šamiliga.

Ta käis ka Damaskuses ja Bagdadis, külastades muu hulgas Ibn `Arabī ja Sīdī `Abd al-Qādir al-Jalīlī hauda. See kogemus tugevdas tema usulist entusiasmi. Tagasiteel Alžeeriasse avaldasid talle väidetavalt muljet Muḩammad `Alī poolt Egiptuses ette võetud reformid.

Ta jõudis kodumaale tagasi mõni kuu enne Prantsuse vallutajate saabumist.

Võitlused ja Alžeeria emiraat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1830 vallutas Prantsusmaa Orani, Alžiiri ja Annaba (Bône'i). Osmanite riigi nominaalne ülemvõim asendus Prantsusmaa koloniaalvõimuga.

Prantslaste-vastast võitlust Oranis ja Mostaganemis valiti juhtima Abd el-Kaderi isa. Ta tegi seda algul koos pojaga, kuid 1832 andis juhtimise pojale üle. Abd el-Kader ühendas Lääne-Alžeeria berberi hõimud Prantsusmaa-vastaseks võitluseks. See piirkond moodustas edaspidi tema võimubaasi. Pärast Alžiiri dei kukutamist 1830 pöördus Abd el-Kader oma kodukohta tagasi. Ülestõusnud araabia hõimud Mascara ümbruses valisid ta emiiriks (Mascara emiir). Aastatel 18321847 juhtis ta visalt ja osavalt nende võitlust Prantsuse vägede vastu. Ta kaotas korduvalt, kuid kogus järjest uusi vägesid. Sageli kirjutas ta prantslastega alla taktikalisi vaherahusid, mis ei kestnud kaua. ta paistis silma rüütellikkusega: kord laskis ta Prantsuse sõjavangid vabaks ainult sellepärast, et tal ei jätkunud neile toitu.

Aastatel 1832 ja 1833 allutas ta endale kõik hõimud Mascara ja mere vahel ning sundis Prantsuse kindralile Louis Alexis Desmichelsile peale 1834. aasta 26. veebruari rahulepingu (Desmichelsi rahu), milles tema võimu otsesõnu tunnustati. Ta sai enda võimu alla Orani provintsi sisemaa ning sai usklike käskija (emiiri) tiitli. See kokkulepe sõlmiti Prantsuse valitsuse teadmata.

Prantsuse vägedelt takistusi kohtamata allutas ta provintsi iseseisvad pealikud ning kõik Chelifi hõimud, viimasena vägeva Duairi ja Zmela bei, kes teda algul võitis, siis aga talle alla jäi ning Abd el-Kaderi armust tema liitlaseks sai. Ta hõivas Miliana ja Médéa.

Peagi hakkas ta jälle prantslastega sõdima ning võitis 28. juunil 1835 Macta all kindral Camille Alphonse Trézeli (Macta katastroof). Sõja edasises käigus kaotas Abd el-Kader küll mõned lahingud, kuid 25. aprillil saavutas ta suure võidu kindral Joseph-Gaston d'Arlangesi üle. Ta pidas nii edukat sissisõda, et tema võim ulatus Titeri'ni ning isegi osani Alžiiri provintsist.

Kindral Thomas-Robert Bugeaud vabastas Tafna suudme juures sisse piiratud prantslased 6. juulil Sikaki juures, saavutades Abd el-Kaderi üle suure võidu. Raskusi oli tal ka kindral Bertrand Clauzeliga. Siiski sõlmisid prantslased, kes mõtlesid Constantine'i vallutamisele, Abd el-Kaderi poolse veenmise tulemusena 30. mail 1837 Tafna lepingu, et tagada endale vajalik rahu. Nad tunnistasid Abd el-Kaderi suverääniks (Alžeeria emiiriks või Mascara emiiriks) Prantsusmaa puhtnominaalse võimu all ning jätsid tema valdusse Orani provintsi, Titteri provintsi ja Alžiiri provintsi, välja arvatud sadamalinnadest pealinnad Oran ja Alžiir ning Mitidja tasandiku. Abd el-Kaderi ametliku võimu alla jäi kaks kolmandikku Alžeeriast (peamiselt sisemaa).

Nüüd hakkas Abd el-Kader rajama oma riiki pealinna Tagdempti (tollal Tiaret) ümber (pealinn oli vahel ka Mascara). Ta kehtestas elanikkonna rühmade vahel võrdsuse: ta jättis sõjakad hõimud eesõigustest ilma ning seadis sisse kõigile võrdsed maksud.

Saades võitu Alžeeria lõunaosa oaase valitsenud at-Tijīnīst, allutas ta endale kõrberahvad. Ta kindlustas oma võimu Chelifi orus ja Titteri provintsis kuni Constantine'i bei Hajj Ahmedi valduste piirini idas.

Ta karistas karmilt Zouatna kuluglisid, kes olid saanud prantslaste liitlasteks.

Talveks 1838 ulatus Abd el-Ksaderi võim kogu Kabiiliasse ning lõunas Biskra oaasist Maroko piirini. Nüüd piiras ta kuus kuud at-Tijīnī pealinna Aïn Mahdid ning hävitas selle. Nõnda allutas ta kõik kõrbehõimud.

Ta valitses oma riiki absoluutse monarhina, suurnikega peaaegu nõu pidamata. Tema alamaid liitis ühine usk ja ühine uskmatu vaenlane. Riigi ülesehitamisel kasutas ta siiski ka kristlaste ja juutide abi. Üks nendest oli Léon Roches.

Abd el-Kader rajas umbes 2000 mehelise regulaararmee, mida täiendasid vabatahtlikud ja hõimusõdalased. Ta kindlustas sisemaa linnu (Sebdou, Saïda, Tiaret (Tagdempt), Taza, Boghar), millel oli võrreldes piiriäärsete linnadega turvalisem. Neisse linnadesse seadis ta sisse arsenalid, laod ja töökojad ning kogus ülejäävat vilja, mille müügiga ta sai rahastada oma sõjaväe oste (peamiselt Inglismaalt).

Ta võttis tööle kindla palgaga ametnikud.

Ise elas ta lihtsas telgis ning püüdis rahvale õpetada lihtsat elu.

Ta propageeris tasapisi riiklikku iseseisvust ja rahvuslust.

Kui Louis-Philippe I 1839 Abd el-Kaderi arvates lepingut rikkus, tuues oma väed läbi tema valduste, alustas Abd el-Kader oma fanaatiliste poolehoidjate survel jälle sõda Prantsusmaaga, kuulutades 15. oktoobril 1839 välja džihaadi. Ta tegi üllatusrünnaku ning hävitas Prantsuse kolooniad Mitidjas.

Aastal 1840 nimetati kindral Bugeaud Alžeeria kindralkuberneriks. Ta kauples Prantsusmaa valitsuselt välja rohkem raha, et vallutada kogu Alžeeria. Algas pikk ja raske sõda, mis kestis 1847. aastani. Abd el-Kader kasutas kiireid manöövreid ja välkrünnakuid, millele järgnes sama kiire taganemine kohe pärast tulistamist. Et prantslased ei lasknud end tema välkmanöövritest ja -rünnakutest segada ning pidasid oma mobiilsete vägedega tema pooldajate vastu süstemaatilist hävitussõda, hakkasid talle kõige andunumad hõimud temast lahti ütlema, et mitte nälga surra. Bugeaud kasutas põletatud maa taktikat ja teisi julmi meetodeid. Prantsuse vägede hulk Alžeerias kasvas.

Aastal 1841 purustasid prantslased Abd el-Kaderi kindlused, nii et too pidi hakkama Orani provintsi sisemaal ringi rändama. Aastal 1842 kaotas Abd el-Kadet Tlemceni, nii et Maroko liitlastega oli raske ühendust pidada.

Abd el-Kader näitas end sündinud liidrina, väljapaistva sõjamehena, võimeka administraatorina, veenva kõnemehena ja rüütelliku vastasena. Tema tuline usk islami õpetusse jäi vankumatuks. Tema kaotus on pandud suures osas selle arvele, et kabiilid, kelle islam ei olnud nii tugev, ei tahtnud koos araablastega prantslaste vastu võidelda. Abd el-Kaderit toetasid ainult Kabiilia lääneosa berberid, idapoolsed hõimud aga mitte.

Aastal 1844 õnnestus Abd el-Kaderil taganeda Marokosse, et paluda pelgupaika Maroko sultanilt `Abd ar-Raḩmānilt. Verine sissisõda prantslaste vastu siiski jätkus. Ent Isly lahing 14. augustil 1844, milles Abd el-Kaderi väed ja marokolased said kindral Bugeaud'lt lüüa. Kartes Abd el-Kaderi mõju omaenda riigis, sõlmis sultan Prantsusmaaga rahu. Ta oli sunnitud hoidma Abd el-Kaderit oma riigis ja mitte laskma teda Alžeeriasse. Ent Abd el-Kader kasutas ära üht mässu Dahras ning tungis Alžeeriasse, vallutades Sidi Brahimi eelposti. Prantslastest jälitatuna, kuid nendest kätte saamata tungis ta sügavale Alžeeria sisemaale.

Juulis 1846 otsis Abd el-Kader väikesearvulise kaaskonnaga jälle pelgupaika Marokost. Abd el-Kader võitis Maroko sõjakaid vägesid ning hakkas ohustama isegi `Abd ar-Raḩmāni võimu. Seetõttu surus viimane ta 1847 üle piiri Prantsusmaa valdustega.

Vangistus ja eksiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantslased piirasid ta ümber ning 21. detsembril või 22. detsembril 1847 alistus ta väikese kaaskonnaga väärikalt kindral Christophe Léon Louis Juchault de Lamoricière'ile. 23. detsembril alistus ta ametlikult Alžeeria kindralkubernerile Henri d'Orléansile, Aumale'i hertsogile, kes oli Louis-Philippe I poeg. Viimane tõotas lubada tal minna Aleksandriasse või ‘Akkosse.

Louis-Philippe'i käsul viidi ta aga koos oma naiste ja teenritega Prantsusmaale – algul vangistati ta Lamalgue'i kindlusse Touloni, aprillis 1848 Pau lossi Béarnis, kus ta õppis tundma vabamüürluse põhimõtteid, ning lõpuks Amboise'i lossi. Alles oktoobris 1852 kuulutas president Napoleon III emiiri vabaks, kusjuures Abd el-Kader pidi vanduma Koraani nimel tingimusteta ja tagamõtetega alistumist. Ta vandus mitte kunagi enam häirida Alžeeriat.

Ta asus elama Bursasse, pärast 1855. aasta maavärinat aga siirdus Damaskusesse, kus ta elas eeskujulikku elu.

Abd el-Kader Auleegioni ordeni suurpaelaga

Damaskuses sõbrunes ta Jane Digby ning Richard ja Isabel Burtoniga.

Suvel 1860 levis druuside ning Liibanoni mägede maroniitide vaheline konflikt Damaskusesse kristlaste tagakiusamise näol. Kohalikud druusid (või druuside rahutusi ära kasutanud muslimid) ründasid kristlaste linnaosa ning tapsid õle 3000 kristlase. Abd el-Kader ja tema ihukaitsjad päästsid tuhandeid kristlasi, tuues neid varjule oma koju ja tsitadelli. Samuti aitas Abd el-Kader kaasa vägivallapuhangu lämmatamisele. Selle eest sai ta Napoleon III-lt Auleegioni Suurristi ning 100 000 frangise pensioni. Hiljem austas Abraham Lincoln talle selle eest mitu püssi, mis on praegu hoiul Alžiiri muuseumis. Vabamüürlaste loož Grand Orient ta tänutäheks sellesama teo eest oma liikmeks.

Peale pensioni oli Abd el-Kaderi käsutuses kabiilidest ihukaitse. Prantsusmaa püüdis vallutada osa Türgi valdustest Lähis-Idas ning teha Abd el-Kaderi seal valitsejaks.

Aastal 1865 käis Abd el-Kader Pariisis ja Londonis. Samuti viibis ta Pariisis 1867. aasta maailmanäitusel.

Kui Alžeerias puhkes 1871 jälle ülestõus, kirjutas Abd el-Kader ülestõusnutele, soovitades neil Prantsusmaale alistuda. Ta pidas seda Jumala tahteks. Ta ütles lahti ühest oma pojast, kes püüdis Constantine'ist lõuna pool elavaid hõime mässama ässitada.

Ta kirjutas ka usulis-filosoofilise teose, mille ta araabiakeelsena saatis Prantsuse Akadeemiale. Prantsuse keeles ilmus see Gustave Dugat' toimetatuna 1858 pealkirjaga "Rappel à l'intelligent, avis à l'indifférent" (Paris: B. Duprat, 1858).

Samuti kirjutas ta raamatu araabia hobusest.

Surm, matused ja surmajärgne austamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta suri 26. mail 1883 Damaskuses. Ta maeti Ibn `Arabīga samasse mausoleumi. 5. juulil 1966, Alžeeria iseseisvuse 4. aastapäeval ja Prantsuse vallutuse 136. aastapäeval maeti tema põrm pidulikult ümber Alžeeriasse.

Abd el-Kaderit austatakse Alžeeria iseseisvumise esimese kangelasena. Tema rohevalgest lipust sai Alžeeria sõja ajal vabaduslikumise lipp ning hiljem Alžeeria riigilipp. Constantine'i linnas on temanimeline mošee, mis on rahvuslik pühamu.

Abd el-Kaderit austasid ka prantslased. Nad püüdsid temast teha sümbolit Alžeeria rahva toetusele Prantsuse võimule.

Abd el-Kaderi järgi on nime saanud Elkader Iowa osariigis.

Järeltulijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema pojad elasid osalt Abd el-Kaderi pensionist või astusid Türgi riigi teenistusse.

Tema järeltulijate hulgas olid Muḩammad ibn al-Qādir al-Jazā'irī ja Sa`īd al-Jazā'irī, kes pärast Türgi võimu lahkumist 28. septembril 1918 juhtis Süüria valitsust, kuni 1. oktoobril 1918 sisenes Damaskusesse Araabia armee.