Abdülhak Hâmit

Allikas: Vikipeedia
Abdülhak Hâmit

Abdülhak Hâmit (1934. aastast Abdülhak Hâmit Tarhan[1]; 2. veebruar 1852 İstanbul12. aprill 1937 İstanbul) oli türgi näitekirjanik ja luuletaja ning diplomaat ja poliitik.

Ta sündis jõukas İstanbuli perekonnas[2]. Tema vanaisa oli sultan Abdülhamit II ihuarst[2] ning luuletaja Abdülhak Molla[3], isa oli ajaloolane ja diplomaat Hayrullah Efendi[3]. Tema ema oli tšerkessi päritolu orjatar. Poiss sai koduõpetust ning õppis prantsuse koolis, võttes eratunde Yanyalı Tahsin Hocalt ja Edremitli Bahaddin Hocalt[3]. Augustis 1863 saabus ta koos oma venna Yasuhiga Pariisi, kus tema isa oli diplomaadiks[3]. Pariisis õppis ta poolteist aastat. Pärast Euroopa-reisi sai ta ühena esimestest muslimitest õppida Robert College'is İstanbulis[2]. Samal ajal töötas ta tõlkebüroos, et täiustada oma prantsuse keelt. Aasta pärast läks ta Teherani, kuhu tema isa oli diplomaadiks määratud[3], ning õppis seal pärsia keelt[3] ning araabia ja pärsia luulet[4]. Pärast isa surma naasis ta 1867 İstanbuli ning astus riigiteenistusse[3].

Aastal 1871 abiellus ta aristokraatlikku päritolu[2] neiu Fatmaga[3] ning asus diplomaatilisele tööle Pariisis[2]. Aastatel 18761878 oli ta saadik Pariisis, kus ta õppis tundma prantsuse kirjandust, mis tema loomingut mõjutas. Näidendi "Nestren" (1878) pärast, mida peeti õõnestavaks, sest ta kujutas võitlust türanliku valitseja vastu[3], pidi ta Abdülhamit II viha tõttu diplomaatilisest teenistusest lahkuma[2][5]. Hiljem, pärast teenistusse ennistamist 1881[2] töötas ta 1921. aastani[2] diplomaadina muu hulgas Phothis (1881)[3], Vóloses (1882)[3], Londonis, Haagis (kaks aastat), Brüsselis (1906) ja Bombays (1883)[3]. Tema diplomaatilist tegevust katkestasid ametist vabastamised ka näidendite "Zeynep" (1908) ja "Finten" (1916) ilmumise ajendil[5]. Oma mõjukate sidemete abil õnnestus luuletajal iga kord saavutada teenistusse ennistamine[5]. Pärast "Zeynepi" kirjutamist pidi ta tõotama, et ta rohkem ei kirjuta. Diplomaaditöö aeg oli tema aktiivseima kirjandusliku tegevuse periood.

Aastal 1885 pidi ta abikaasa haiguse tõttu Indiast ära tulema. Aastal 1885 suri tema armastatud abikaasa Fatma koduteel Beirutis tuberkuloosi ning ta maeti sinna[3]. Selle mõjul ta kirjutas ta luuleteose "Makber", mida peetakse üheks tema tähtteoseks.[5]

Suur osa tema loomingust sündis tansimati ajal. Ta püüdis kasutusele võtta rahvapärast süllaabilist värsisüsteemi[1][6].

Aastal 1908 sai ta Osmanite riigi Senati liikmeks[[4]]. Ta vastustas noortürklaste revolutsiooni[6]. Aastal 1914 määrati ta Riiginõukogu liikmeks[3]. Esimese maailmasõja järel elas ta lühikest aega Viinis ning aastast 1922 Türgis[4]. Alates 1928. aastast kuni surmani oli ta İstanbuli esindajana Türgi parlamendi liige[2].

Tema teine abikaasa Nelly oli inglanna. Aastal 1900 pidi ta abikaasa haiguse tõttu ajutiselt Türgisse naasma. Nelly suri 1911. Kolmas abikaasa oli belglanna Lucienne.

Ta on maetud Zincirlikuyu kalmistule İstanbuli Şişli linnaosas.

Omal ajal oli Abdülhak Hâmit ülistatud romantiline kirjanik, keda on nimetatud Suureks Luuletajaks "Şair-i Azam" ka Suureks Geeniuseks "Dahi-i Azam"; tänapäeval teda palju ei loeta[2]. Tema näidendeid pole palju lavastatud, sest nad on raskesti lavale toodavad[5]. Näiteks näidendis "Tarık" (1879) on 47 tegelast[5] ja näidend "Finten" (1916) on 500 lehekülge paks.

Yusuf Mardin on kirjutanud Abdülhak Hâmiti Londonis veedetud ajast romaani "Abdülhak Hamid'in Londrası" ("Abdülhak Hamidi London").

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Macera-yı Aşk" ("Armastuslugu"; 1873; proosanäidend; värssides 1910)
  • "Sabr-u Sebat" ("Kannatlikkus"; 1875; näidend; lavastatud İstanbuli linnateatris 1961)
  • "İçli Kız" ("Ülitundlik tüdruk"; 1875; näidend)
  • "Duhter-i Hindu" ("Hindu tütar; 1876; näidend)
  • "Nazife" (1876; näidend; koos Abdüllahü's-Sağiriga 1917)
  • "Nesteren" ("Nartsissid"; 1878; näidend)
  • "Sahra" ("Kõrb"; 1879; luule)
  • "Tarık yahut Endülüs'ün fethi" (Tarık ehk Hispaania vallutamine; 1879; näidend; lihtsustatud Sadi Irmaki ja Behçet Kemal Çağlari poolt, lavastatud İstanbuli linnateatris 1962)
  • "Eşber" (1880; näidend)
  • "Tezer yahut Abdurrahman-ı Salis" ("Tezer ehk Abdurrahman III"; 1880; näidend)
  • "Makber" ("Haud"; 1885; luule)
  • "Ölü" ("Surnukeha"; 1885; luule)
  • "Hacle" (1886; luule)
  • "Bunlar odur" (1885; luule)
  • "Divaneliklerim yahut belde" (1885; luule)
  • "Bir sefirenin hasbihali" ("Lobisemine saadikuprouaga"; 1886; luule)
  • "Zeynep" (1908; näidend)
  • "Bala'dan Bir Ses" ("Hääl Balast"; 1912; luule)
  • "Liberte" ("Vabadus"; 1913; näidend)
  • "Validem" ("Minu ema"; 1913; luule)
  • "İlhan" (1913; näidend)
  • "Finten" (1916; näidend)
  • "İlham-ı vatan" ("Inspiratsioon kodumaast"; 1916; luule)
  • "Mektuplar" ("Kirjad", kogunud Süleyman Nazif, kaks köidet, 1916)
  • "Tayflar geçidi" ("Kummituste paraad"; 1917; luule)
  • "İbn-i Musa yahut Zadülcemal" ("İbn-i Musa ehk Zadülcemal; 1917; näidend)
  • "Sardanapal" (1917; näidend)
  • "Abdüllahi's sağir" ("Väike Abdüllah; 1917)
  • "Yadigar-ı harb" (1917; näidend)
  • "Cünun-ı Aşk" ("Armuhullus"; 1917)
  • "Ruhlar" ("Vaimud"; 1922; luule)
  • "Garam" ("Minu kirg"; 1923; luule)
  • "Hatırat" ("Mälestused", järjejutud ajalehtedes İkdam ja Vakit; 1924–1925)
  • "Hakan" (1935; näidend)
  • "Kanuni'nin Vicdan Azabı" ("Süleyman Toreda kahetsus"; 1937; avaldamata)

İnci Enginün tõlkis tema näidendid tänapäeva türgi keelde. Need on avaldatud seitsmes köites (1998–2002).

Viiteid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ENE 1. väljaanne, kd 1, 1969, lk 34
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Mideast & N. Africa Encyclopedia
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 osmanli700.gen.tr
  4. 4,0 4,1 4,2 Britannica
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 turkishculture.org
  6. 6,0 6,1 Fremdsprachige Schriftsteller, Leipzig 1972, lk 20

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]