Abasiinid

Allikas: Vikipeedia
inglise Abazians
saksa Abasinen
vene абазины
Abasiinid 19. sajandi keskel

Abasiinid (ka abaasid; abasiini keeles абаза) on rahvas, kellest enamik elab Venemaal Karatšai-Tšerkessi Vabariigis. Nad nimetavad oma traditsioonilist asuala Abazašta'ks (Абазашта).

Abasiinide rahvuslipp

Arv ja asuala[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abasiinide üldarv on umbes 55 000. Neist elab Venemaa Föderatsioonis umbes 44 000 (sealhulgas Karatšai-Tšerkessias 37 000) ja Türgis umbes 10 000. Abasiine elab ka Süürias, Türgis, Jordaanias, Liibanonis, Egiptuses, Bulgaarias ja mujal. 2002. aasta rahvaloendusel loendati Venemaa Föderatsioonis 37 942 abasiini, neist 32 300 elas Karatšai-Tšerkessias ning 2010. aasta rahvaloendusel 43 341 abasiini, neist 36 919 Karatšai-Tšerkessias.

Teistel hinnangutel on abasiinide arv Türgis 15 000 ja maailmas 50 000 kuni 100 000.

Enamik abasiini emigrante lahkus kodumaalt pärast Kaukaasia sõdu 19. sajandil.

1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 32 938 abasiini (98,13% kõikidest Nõukogude Liidus elanud abasiinidest), nendest Karatšai-Tšerkessias 27 475. Abasiinide osatähtsus Karatšai-Tšerkessia elanike seas oli 6,6%.

Abasiinide rändeiive Karatšai-Tšerkessias oli 1995. aastal +80, 1996. aastal +102, 1997. aastal +91, 1998. aastal +37 ja 1999. aastal +43.

Karatšai-Tšerkessias (abasiini keeles Къарча-Черкес) elavad abasiinid kompaktselt 13 auulis Kubani (abasiini Къвбина), Bolšoi Zelentšuki (Jyndźygj-Du/Йынджьыгь-Ду), Malõi Zelentšuki (Йынджьыгь-ЧІкІвын) ja Kuma (Gwym/Гвым) jõe ülemjooksul Suur-Kaukasuse peaaheliku jalamil (Karatšai-Tšerkessia mägises lõunaosas Abazašta piirkonnas. Need auulid asetsevad hajali viies rajoonis. Auulid, kus abasiinid elavad, on:

Abasiinide arv oli 1989. aasta rahvaloenduse järgi Malokaratšajevski rajoonis 3455, Prikubanski rajoonis 5291, Habezi rajoonis 4113, Ust-Džeguta rajoonis (abasiini Ust'-Dźgwaty/Усть-Джьгваты) 3134, Adõge-Habli rajoonis (abasiini Adygja-Hablja/Адыгьа-ХІабльа) 3468 ja Tšerkesski linnas (abasiini Ćerkessk/Черкесск) 8014.

Abasiinid elavad hajali ka mujal Karatšai-Tšerkessias ning samuti Kabardi-Balkaarias (abasiini Къабарда-Балкъар), Adõgees (abasiini Adygej/Адыгей) ja Nogai rajoonis. Kaks abasiini küla on Kislovodski lähedal.

Rahvaloenduste järgi oli Eestis abasiine 1959. aastal 4, 1970. aastal 3, 1979. aastal 13 ja 1989. aastal 6.

Traditsioonilised elatusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1860. aastaid, kui abasiinid elasid mägedes, kus on palju karjamaid, tegelesid nad põhiliselt karjakasvatusega. Nad kasvatasid lambaid ja kitsi ning mõningal määral ka veiseid. Abasiinid olid ka kuulsad tõuhobusekasvatajad.

Tasasemal maal elavad tapanta abasiinid tegelesid rohkem põlluharimisega. Kasvatati põhiliselt hirssi; 19. sajandil tõrjus selle välja mais. Et vaba maad oli palju, siis kasutati ühte põldu tavaliselt kaks-kolm korda ning künti siis üles uus maalapp.


Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abasiinide ja abhaaside esivanemad protoabhaasi hõimud elasid 1. aastatuhandel eKr Taga-Kaukaasias Musta mere lähedal tänapäeva Tuapsest kuni Suhhumini. Neljast hõimurühmast (apsil, abazg, svanig, misimian) tekkisid abhaasid ning 8.9. sajandiks abasiinid.

Arvatakse, et abasiinid pärinevad peamiselt abazgi hõimust, kes elas Edela-Abhaasias Bzõbi jõest kuni tänapäeva Tuapseni. Abasiinid jäid sinna kuni 13. sajandini, mil nad rändasid Põhja-Kaukaasiasse. Arheoloogia andmetel on sellesuunalist liikumist olnud juba 8. sajandist alates, kuid 13.–14. sajandil asus ümber kogu tapanta murret kõnelev tapanta hõim, kellele järgnes ašhari murret kõnelev šharaua (ašharua) hõim.

Oma praegusele asualale jõudsid abasiinid 17.19. sajandil.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandi kirjeldused Põhja-Kaukaasiast mainivad juba kõigi abasiini hõimude nimesid. Osa škaraua abasiinidest jäid siiski elama Musta mere rannikule ning assimileerusid abhaaside ja tšerkessidega.

15.16. sajandi allikad kujutavad abasiine tugeva ja sõjaka rahvana. Pidevate sisetülide tõttu sattusid nad 17. sajandil sõltuvusse Kabardi valitsejatest.

18.19. sajandil oli abasiinide asuala tüliõunaks Venemaa ja Türgi vahel. Mõlemad riigid kasutasid abasiinide vastupanu mahasurumiseks relvi ning küüditasid abasiine oma territooriumile. Terved abasiini külad asustati ümber Türgisse või Venemaale. Vaidlusaluse territooriumi sai lõpuks endale Venemaa, kuid paljud abasiinid eelistasid asuda ümber Türgisse.

1862 andsid Vene võimud korralduse, et abasiinid peavad lahkuma Laba ja Belaja jõe vaheliselt alalt ning siirduma kas Kubani jõe äärde või välismaale. Järgnes massiline väljaränne. Abasiinide asualale oli 1880. aastaks jäänud algse 50 000 asemel ainult 9000. Kaudsetel kaalutlustel on Türgisse rännanud abasiinide arvuks hinnatud 30 000–45 000.

Kubani-äärsetel aladel, mis Vene valitsus abasiinidele andis, oli 9921 abasiini, kellest 2/3 kuulus tapanta hõimu. Ainult neli küla jäid monoetniliseks. Abasiinide poolt maha jäetud küladesse asusid elama väljarändajad Venemaalt, peamiselt slaavlased.

Kui Kubani-äärsed alad ühendati Venemaaga, hakkas sisse rändama palju slaavlasi. 1897. aastaks oli piirkonnas, mille keskuseks oli Batalpašanskaja staniitsa (praegune Tšerkessk), 69,3% elanikkonnast venelased. Maareformiga said endistel abasiinide aladel asunikud ligi miljon hektarit maad. Abasiinid koondusid kogukondadeks, millele anti maad samadel alustel nagu uusasunikele. See reform tegi karjakasvatuse perifeerseks, sest karjamaad läksid erakätesse ja nende rent oli liiga kõrge. Selle asemel levis põlluharimine. Aastal 1866 seati sisse riigimaks rahas, mis kiirendas finants- ja kaubasuhete arengut maal. Muutus ka abasiini küla struktuur. Riiklike standardite järgi pidi kogukonnas olema vähemalt 200 majapidamist. Seetõttu ühines mitu väikest küla. See lõhkus sugulussüsteemid ning tekkisid segakülad. Tekkis kaheksa abasiini küla: Kuvin, Loov-Kuban, Šahgirejev, Kuma-Abazin, Loov-Zelentšuk, Dudarukov, Klõtšev ja Biberdov. Neist ainult neli esimest olid monoetnilised abasiini külad.

Rass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abasiinid kuuluvad balkani-kaukaasia rassi. Neil on mustamere ja kaukaasia tüübi tunnuseid.

Nahk on suhteliselt hele, pea on ümar, kasv keskmine.

Keel ja usund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abasiinid kõnelevad abasiini keelt ja tunnistavad sunniitlikku islamit.

93% Karatšai-Tšerkessia abasiinidest kõneleb abasiini keelt.

Kuni 17.18. sajandini olid abasiinid kristlased. Nagu varem kristlus, nii on ka islam abasiinidel olnud läbi põimunud paganlike kommete ja uskumustega, mille mõju on säilinud tänapäevani.

Abasiinid hoiavad kiivalt oma kultuurilist identiteeti.

Esindatus võimuorganites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abasiinid olid seisuga 1. juuli 1999 Karatšai-Tšerkessi Vabariigi võimuorganites esindatud järgmiselt.

Rahvakogu 71 saadikust olid 3 abasiinid, ministritest oli abasiine 6,7%. Rajoonide ja linnade adminstratsioonijuhtide seas abasiine ei olnud.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]