Abakus (katteplaat)

Allikas: Vikipeedia
abakus on kapiteeli katteplaat ab.
Viltune rooma abakus
Rikkalikult kaunistatud kapiteeli nelinurkne abakus Prantsusmaal Burgundias Lormes'is Saint-Albani kirikus.

Abakus on (tavaliselt nelinurkne) lame plaat, mis moodustab samba kapiteeli ülemise osa.

Abakuse ülesanne on moodustada kitsa kapiteeliga sammast kandva arhitraavi või muu talastikudetaili alla suurem pind.

Abakuse kasutamine on antiikarhitektuuris ning seda jäljendavates arhitektuuristiilides reegliks. Varakristlikus ja bütsantsi arhitektuuris asendab aga abakust sageli talum. Keskajal võib abakus ka puududa, ilma et seda miski asendaks.

Antiikarhitektuuris võib abakus olla mis tahes nelinurkne plaat (ka lauaplaat), kuid tavaliselt oli abakus kapiteeli nelinurkne katteplaat. Abakus oli kapiteeli ja kogu samba kõige ülemine osa. Tavaliselt toetus sellele arhitraav.

Protodooria sambal on kogu kapiteeli asemel liigendamata abakus. Sellist sammast nimetatakse ka abakusesambaks.

Dooria samba abakus on lihtne ja liigendamata. Nagu dooria sambalgi, on vanajoonia ja Toscana sambal abakus ruudukujuline püstiste külgtahkudega.

Rooma, korintose ja uusjoonia sammastel on abakus ruudukujuline alt kitsenevate kergelt nõgusate külgtahkudega. Uusjoonia ja korintose samba abakus on kergelt nõguseta servadega ning on varustatud liistuga. Nurgad on nürid. Korintose samba abakusel on iga külgtahu keskel õis või rosett (abakuseõis).

Abakus on olnud kasutusel ka juba Vana-Egiptuses ning ka pärast antiikaega, sealhulgas keskajal ja barokis.

Näited Prantsusmaalt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene (joonis 1) kujutatud abakustest on kaunistatud ainult lihtsa geomeetrilise ornamendiga, mis oli 12. sajandil Île-de-France'is, Normandias, Champagne'is ja Burgundias tavaliselt kasutusel. Järgmine (joonis 2) on benediktlaste abtkonna koorilt Vézelays. Joonisel 3 on kujutatud ümar abakus, mis paistab Pariisi Notre-Dame'i katedraali külgkabeli akendest. 13. sajandi lõpus selle elemendi kasutamisest peaaegu loobuti. 14. sajandil abakuse profiil vähenes ja kitsenes, ning 15. sajandil kadus abakus hoopis (joonis 4).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]