Abakala

Allikas: Vikipeedia
Abakala
Abramis ballerus.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Karpkalalised Cypriniformes
Sugukond: Karpkalalased Cyprinidae
Perekond: Latikas Abramis
Liik: Abakala
Ladinakeelne nimetus
Abramis ballerus
(Linnaeus, 1758)
Sünonüümid

Ballerus ballerus

Abakala (Abramis ballerus, sünonüüm Ballerus ballerus) on kalaliik karpkalalaste sugukonnast latika perekonnast.

Liiki kirjeldas Karl Linné 1758.[2]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakala suu on madal ja kitsas, terminaalne ja otsast kitsenev, otsseisune, kergelt ülespoole viltu[3] (teistel andmetel ülaseisune[4]).

Kala selg on metall-läikega hallikasroheline kuni tumesinine.[5] Küljed ja kõht on hõbevalged, kergelt kollaka või punaka varjundiga.[6]

Paarilised rinna- ja kõhuuimed on kollakad tumedate nurkadega, paaritud uimed on määrdunudvalged. Pärakuuim on väga pikk, sellel on 34–44 hargnevat kiirt.[4] Kõigil uimedel on hall äär.

Abakalad kasvavad üsna aeglaselt. Kolme- kuni neljaaastaselt on nad alles 16 cm pikkused. Täiskasvanuna, 8–11 aasta vanuselt on nad 25–35 cm pikkused. Keskmine pikkus on 25 cm (tavaliselt kuni 30[4]), üle 35 cm pikkused abakalad on haruldased. Maksimaalne pikkus on 35[2][7] kuni 49 cm[8].

Kehakõrgus on keskmine, külgedelt on ta väga lame. Keha on piklik ning latika perekonna liikide seas kõige lamedam.[9]

Abakalade mass on tavaliselt kuni 400, harva kuni 800 grammi. Volga ja Uurali jões ka kuni 1,0–1,2 kg.[6] Soomes püütud rekordkala mass oli 940 g[10], Poolas aga 1,46 kg[8].

Võrdlus latikaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakala sarnaneb latikaga. Latikast on abakala eristatav väga pika, rohkem kui 30 kiirega pärakuuime järgi. Abakalad on ka latikatest saledamad ja peenemate soomustega, nende suu on otsseisune, suuava poolviltu üles suunatud. Küljejoonel on 65–76 soomust,[3] latikal 49–58 soomust[11].

Eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakala maksimaalne eluiga küündib kuni 18 aastani.[5] Venemaa veehoidlates elavad abakalad kuni 17 eluaastani.[12]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakala leidub Põhjamere, Läänemere[13], Musta mere, Aasovi mere ja Kaspia mere basseinis.[2] Tema areaali piirid on 63–43 °N, 4–56 °E. Sobiv veetemperatuur on 5...25 °C.[2]

Kesk-Euroopas leidub neid peamiselt Odra, Weseri ja Elbe alamjooksul, Doonaus ning Põhja- ja Läänemerre suubuvate jõgede suudmealadel. Neid on ka tiikides ja järvedes, samuti säärlõugastes.[5]

Austrias on abakala Doonau Alam-Austria osas haruldane, Doonau Ülem-Austria osas ning Neusiedlersees on teda rohkem.[14]

Tšehhis on abakala haruldane. Teda esineb ainult Morava ja Dyje alamjooksul. 2003. aastal püüti üks isend ka Elbest, Střekovi küla lähedal. Abakala on Elbes tavaline alamjooksust kuni Dresdeni linnani.[15] Slovakkias leidub abakala Bodrogi jões.[16]

Venemaal on abakala levinud üsna suurel territooriumil, mis ulatub lõunas Aasovi merest Kaspia mere põhjaosani (jõed Don, Volga, Uural), põhjas kuni Neeva, Laadoga lõunaosa ja Lõuna-Karjalani.[17]

Leedus elutseb ta Kura lahes.[18]

Rootsis on abakala elujõuline, kuid haruldane ja piiratud levikuga: teda leidub Vänernis, Hjälmarenis ja Mälarenis, samuti mõnes Skåne ja Kronobergi veekogus.[19] Kindel koht, kus teda püüda saab, on Enköpingi ja Västeråsi vahel asuv Sagå, kuhu ta aprillis kudema tuleb.[20]

Soomes leidub abakala hajusalt maa lõunaosa järvedes (Kyrösjärvi, Karstula, Iisalmi ja Kiuruvesi lõunaosa).[21]

Latikaga võrreldes on tema areaal hoopis väiksem.[4]

Esinemine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on abakala tõenäoliselt välja surnud[22][23], viimased leiud pärinevad 19. sajandist.[3] Hiljuti esines teda merelahtedes, varem ka näiteks Pihkva järves[24], Emajões ja Narva jões[25]. 19. sajandi alguses veel arvukalt Peipsi järves esinenud abakala kadus sealt 1850. aastatel[6].

Eluviis ja -paigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakala on põhiliselt magevee-, kohati ka riimveekala. Jõgedes elab ta põhiliselt avavees, osalt ka bentaalis.

Üldiselt on abakala elupaigad samasugused kui latikal, kuid abakala ei ela väikestes jõgedes ja jõgede ülemjooksul, sest seal pole piisavalt talle peamist toiduobjekti – zooplanktonit. Jõgedest rohkem sobivad abakalale järved, sealhulgas veehoidlad.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abakalad toituvad peamiselt planktonist (eriti zooplanktilistest pisivähikestest[6]). Lisaks söövad ka putukavastseid, usse ja limuseid. Planktilistest loomarühmadest söövad nad meeleldi sõudikuid ja vesikirpe ning selle poolest erinevad nad teistest latika perekonna liikidest, kes eelistavad zoobentost. Abakala toitub zoobentosest peamiselt jõgedes, kus erinevalt järvedest ja veehoidlatest puuduvad zooplanktoni arenguks sobivad tingimused. Täiskasvanud isendid toituvad aastaringselt peamiselt vähilaadsetest.[6]

Põhitoiduks on neile avavees hõljuv zooplankton, väiksema osakaaluga on bentos ja veetaimed.[17]

Sageli liiguvad nad parvedena.[17] Nad songivad põhja ning imevad oma torujaks veniva suuga pisiloomi.

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isased abakalad saavad suguküpseks 2–4 aastaga, emased 3–5 aastaga.[9]

Kudemine toimub kevadel, kui veetemperatuur tõuseb kuni 8...12 °C (Doonau alamjooksul märtsis-aprillis, Läänemere piirkonnas aprillis-mais, Volga deltas mais-juunis) ja kestab üks kuni kaks nädalat.[26] Kudemise ajaks kattuvad isakalad mustade köbrukestega[6]. Sageli kaitsevad isased oma kudemispaikasid[26].

Kiievi veehoidla nelja-aastaste emaste kalade kudus on loendatud 24 tuhat, 8-aastastel kuni 94 tuhat muna.[9] Kudemiskohtades on vee vool väga aeglane ja sügavus on seal kuni pool meetrit. 0,9–1,5 mm[9] läbimõõduga marjaterad kinnitatakse üleujutatud lammide, järvede või soode kaldapiirkonnas voolus seisvate taimeosade (enamasti rohttaimede[9], uppunud puutüvede ja -okste) külge, harvemini veetaimede ja kivide külge. Seejärel lahkuvad abakalad jälle kaldapiirkonnast.

Kudemispaik on elupaigast ülesvoolu.

Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 8–15 päeva pärast kudemist. Enne koorumist hukkub erinevatel põhjustel (koelmute veetaseme alanemine, mudastumine jms) üsna suur hulk viljastatud munarakkudest. Koorunud vastsed peidavad end taimede vahel.[27]

Esimesel päeval peale koorumist on vastsed väheliikuvad. Hiljem hakkavad nad ülespoole ujuma, aeg-ajalt taimede külge kinnitudes, veetes selliselt 2–3 ööpäeva. Viiendaks või kuuendaks päevaks on kollaka rebukoti varud otsa saanud ning vastsed hakkavad iseseisvalt toituma. Vastsete pikkus on maimude koorumisel 5–6 mm. Noorkalade pikkus esimese suve lõpuks on 4–7 cm.[9]

Töönduslik tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töönduslikku tähtsust omab abakala Ilmjärves, Volgas, Kuibõševi ja Tsimljanski veehoidlas jm. 2007. aastal püüti abakalu Ilmjärvest 624 tonni ja Kuiboševi veehoidlast 49 tonni.[28] Samara oblastis (Volga basseini lõunaosa) on abakalade igaastane väljapüük 80–140 tonni.[17] Volga piirkonnas püütakse abakalu kudemise ajal.

Toidukaladena saab neid kuivatada ja soolata.

Suuremat majanduslikku tähtsust neil pole. Neid püütakse põhiliselt õngega.

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austrias on abakala püük keelatud Alam-Austrias[29] ja Viinis[30], Steiermargis kehtib püügikeeld 1. aprillist kuni 30. juunini ning alamõõduliseks loetakse alla 30 cm pikkused abakalad[31]. Leedus on ta kantud Punasesse raamatusse[18]. Samuti on ta alates 1995. aastast kantud Venemaal Karjala Punasesse raamatusse[17]. Poolas on abakala püük keelatud 15. märtsist 31. maini ning alla 25 cm pikkused kalad loetakse alamõõdulisteks.[8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Freyhof, J. & Kottelat, M. (2008). "Ballerus ballerus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Ballerus ballerus (Linnaeus, 1758)".. www.fishbase.se. Kasutatud 14.02.2011. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 Miller, P. J & Loates, M. J. (2006). "Euroopa kalad" (tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Raid, T.). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 108
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Abakumov, V. A. jt. (1979). "Loomade elu". 4. köide. "Kalad" (toim. Pihu, E.). Tallinn, Valgus. Lk 227
  5. 5,0 5,1 5,2 "Zope". www.angelsuchmaschine.de. Kasutatud 2.04.2011. (saksa)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 "Синец".. Леонид Павлович Сабанеев. Жизнь и ловля пресноводных рыб. Kasutatud 15.02.2011. (vene)
  7. B. J. Muus, P. Dahlström. Süßwasserfische BLV Verlagsgesellschaft: München 1968.
  8. 8,0 8,1 8,2 "Rozpiór". jurek.webnode.com. Kasutatud 2.04.2011. (poola)
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 "Синец".. Энциклопедия рыб. Kasutatud 16.02.2011. (vene)
  10. L. Koli. "Suomen kalat", Werner Söderström Osakeyhtiö: Helsinki 1990.
  11. "ЛЕЩ". www.belarus.e-stile.ru. Kasutatud 19.12.2011. (vene)
  12. "Синец".. Рыбалка на Ахтубе и Нижней Волге. Kasutatud 13.02.2011. (vene)
  13. Juha Flinkman. "Läänemere põhjaosa kalad", Itämeriportaali
  14. "Karpfenfische". www.sab.at. Kasutatud 2.04.2011. (saksa)
  15. Radek ŠANDA & Ondřej SLAVÍK. "New record of the Blue bream (Abramis ballerus) in the Elbe River in the Czech Republic". Acta Soc. Zool. Bohem. 71: 25–26, 2007. (PDF) Kasutatud 13.02.2011. (inglise)
  16. "Ecohydrology & Hydrobiology". Volume 4, nr 2, 2004. ISSN 1642-3593.
  17. 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 "Синец – Abramis ballerus (Linnaeus, 1758)".. www.ecosystema.ru. Kasutatud 17.02.2011. (vene)
  18. 18,0 18,1 "Lietuvos Raudonoji KnygaThe – Red List of Lithuania". www.raudonojiknyga.lt. Kasutatud 2.04.2011. (leedu)
  19. "Faren (Abramis ballerus)". www.fiskeriverket.se. Kasutatud 2.04.2011. (rootsi)
  20. "Utveckling av metod för inventering av leklokaler för asp". (ISSN1400-4712). www.c.lst.se, 2008. Uppsala. (PDF) Kasutatud 2.04.2011. (rootsi)
  21. "Sulkava". www.luontoportti.com. Kasutatud 1.04.2011. (soome)
  22. Tiit Paaver. "Kalade bioloogia" (pdf)
  23. Tiit Paaver. "Kasvatatavate kalade bioloogia I" (pdf)
  24. Erki Tammiksaar. "Kuulsaim Peipsi uurija – Karl Ernst von Baer".Eesti Loodus, 2002, 7/8.
  25. "Survetegurite mitmekesisus ja koosmõju Peipsi kalastiku seisundi kujunemisel".. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskus. Kasutatud 14.02.2011.
  26. 26,0 26,1 "Ballerus Ballerus".. IUCN. Kasutatud 13.02.2011. (inglise)
  27. "Синец".. Рыбы Беларуси. Kasutatud 16.02.2011. (vene)
  28. "Рыбные ресурсы России".. Состояние речных, пресноводных биоресурсов России. Kasutatud 17.02.2011. (vene)
  29. "Niederösterreich". www.rocces.at. Kasutatud 2.04.2011. (saksa)
  30. "Verordnung der Wiener Landesregierung betreffend Schonzeiten und Mindestmaße der Fische sowie Krebse und Muscheltiere". www.wien.gv.at. Kasutatud 2.04.2011. (saksa)
  31. "Fischereigesetz (Voraussetzungen zum Angeln in der Steiermark)". steiermark.anglerinfo.at. Kasutatud 2.04.2011. (saksa)

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Loomade elu : 4. kd. Kalad. (1979)./ Abakumov, V. A., Andrijašev, A. P. et. al [eestikeelse väljaande toim. Pihu, E.]. Tallinn : Valgus, lk 227.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]