Aasnelk

Allikas: Vikipeedia
Aasnelk
Dianthus superbus 190803.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Nelgilised Caryophyllaceae
Perekond: Nelk Dianthus
Liik: Aasnelk
Ladinakeelne nimetus
Dianthus superbus
L. 1754

Aasnelk (Dianthus superbus) on nelgiliste sugukonda nelgi perekonda kuuluv rohttaim. Aasnelk on mitmeaastane rohttaim, mis kasvab kuni 90 cm kõrguseks. Lehed on rohelised kuni rohekashallid, sihvakad ja kuni 8 cm pikad. Lehed ulatuvad varrest rõhtsuunas 20–30 cm kaugusele.

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesena kirjeldas aasnelki teaduslikult Carolus Linnaeus 1754. aastal. Antiik-Kreekas pühendati aasnelk oma kauniduse tõttu armastus-, ilu- ja viljakusejumalanna Aphroditele. Taime ladinakeelne perekonnanimi tähendab "jumalik lill" ja liigiepiteet "uhke, suurepärane". Saksakeelne nimetus Prachtnelke tähendab eesti keelde tõlgituna "tore nelk". Tallinna turul on seda lille kutsutud ka metsanelgiks. [1]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Dianthus superbus subsp. superbus – levinud suuremas osas liigi levilast. Roheline lehestik ja õied, mis on läbimõõduga 4–5 cm.
  • Dianthus superbus subsp. autumnalis – levinud Lõuna-Prantsusmaal. Hilise õitsemisega.
  • Dianthus superbus subsp. sylvestris – levinud Saksamaal.
  • Dianthus superbus subsp. alpestris – sünonüüm Dianthus superbus subsp. speciosus. Levinud Alpide piirkonnas ja ka Aasias; Karpaatide mäestikus ja kõrgmäestikes. Varred on lühemad; lehed hallikad; õied 3 cm läbimõõduga.
  • Dianthus superbus subsp. stenocalyx – levinud Lõuna-Venemaal ja Põhja-Ukrainas.
  • Dianthus superbus subsp. longicalycinus – levinud Jaapanis. Jaapanis kutsutakse seda ka Nadeshiko.

Väliskuju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildi kirjeldus

Aasnelk on tavaliselt 40–90 cm kõrge ning tema õie suurus ulatub 3–5 cm. Õied avanevad peene varre tipus. Oma väliselt kujult sarnaneb aasnelk kõige enam nõmmnelgi roosaõielise vormiga. Teistest nelgilistest on taim eristatav oma roosakaslillade õite poolest.

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õied on varrel 2–5 kaupa hõredais õisikuis. [2] Harva on õied ka üksikult varre tipus. Õie läbimõõt on 3–5 cm. Õiel on viis sügavalt lõhestunud narmalist kroonlehte, mis on roosakat või helelillat värvi ja aluse lähedal rohekad. Õied on magusa lõhnaga. Suvel moodustuvad varre otsa harulised õiekobarad. Õieraag on 2 cm pikk. Õies on 10 tolmukat ja 2 emakat. Õietupp on silindriline, keskmiselt 23 mm pikk ja 5 mm lai. Aasnelk on levinud aialill ning sellest on aretatud kultivare ja hübriide. Nende õievärv ulatub valgest punase ja lillani ning tavaliselt on õied keskelt rohelised.

Õitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelk õitseb juunist kuni septembrini. Õitseaega pikendab see, kui närtsinud õied vahetult pärast äraõitsemist eemaldatakse, kui seemned ei ole veel valminud. Metsaalustel kasvavad lilled õitsevad seejuures 4–5 nädalat hiljem kui niitudel kasvavad taimed.

Rikkalikumalt on aasnelgil õisi siiski suve esimesel poolel.[3]

Viljad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelgi viljaks on neljaks jagunev kupar, mis on tupest veidike pikem.

Vars[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varred on paljad, sõlmekohtadest paksenenud ja 30–60 (90) cm kõrged. Vars on taimel nõrk ning pikk ning seetõttu lamandub taim kergesti, kui muu taim ei ole teda toetamas. [4] Õitsvaid varsi on enamasti üks, harvemini mitu. Vars on alusel tõusev, lihtne või ülemises osas harkjalt harunenud.

Lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehed võivad olla punakad ja kuivavad ruttu. Varrelehed on lineaarsüstjad, enamasti üle 4 cm pikad ja 0,3–0,6 cm laiad. Õietupe alusel 2, harva 3 paari kõrglehti, mis ulatuvad kuni kolmandikuni 2 cm pikkustest õietuppedest. Tupp kuni 2 cm pikk ja teravahambuline. Alusel on tupp lisatupega. Kroonlehed roosakasvalged kuni helelillad, tipust poolest saadik sõrmjalt narmastunud, neelu kohal aga ripsmelised. Kroonlehtedel on üks roheline või punane täpp. Alumised lehed tömbid ja ülemised süstjad.[5]

Paljunemine ja levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelgi seemnetega levi

Aasnelk paljuneb nii suguliselt kui vegetatiivselt Vegetatiivsel paljunemisel peajuure abil ei ole taime elus nii suur roll kui seda on sugulisel paljunemisel. Vananev peajuur hakkab keskelt lagunema ja see jaguneb maapealseid võsusid moodustavateks osadeks. Vanemad jäävad tütartaimedega seotuks kaheks aastaks. Ühe taime kohta võib aasta jooksul tekkida üks tütartaim. Seda moodi levides on aasnelgi levimiskiiruseks 0,01 m/aastas. See paljunemisviis risoomiga on harva avalduv, kuid mängib rolli populatsiooni uuenemisel ja säilimisel.

Sugulisel paljunemisel on peamiseks paljunemisviisiks seemnetega levi. Seemned valmivad augustis ja vabanevad kuprast järk-järgult, olles ligikaudu 2,5 mm pikad, lamedad ja värvuselt tumedad. Seemnetel ei ole erilisi levimisvahendeid ja seega langevad nad kergesti ja taime lähedusse. Seega on seemnetega levil tütartaimed üpris emataime läheduses (ca 1m). Seemnetega on aasnelki kõige kergem paljundada, ning külvates seemned kevadel või sügisel hakkab taim õitsema juba teisel aastal. Kattes seemned turba- või liivakihiga, tõuseb seemnete idanemine, ning hoides neid 4 kraadi juures 3 kuud võimalik saavutada 100 % idanemine.

Aasnelk paljuneb ka putuktolmlemise teel. Eestis esinevad tolmeldajatest võrköölane (S. rivularis), tähtöölane (A. bractea) aga ka näiteks nelgiöölane (H. compta). Nelgiöölased toituvad öösiti nelgi nektarist, samal ajal neid tolmeldades. Nelgiöölane muneb aasnelgi õitesse ka oma vastsete munad, kes koorudes elavad kupras ja toituvad aasnelgi seemnetest. Lille lõhn näib olevat tugevaim just õhtusel ajal, meelitades sedasi ligi tolmendajaid. Eksperimendid on ka näidanud, et lõhestunud levik kutsub esile ka lillede suurema tolmendamise.[6] Arvatavasti on võimalik ka isetolmnemine sama taime piires, kuna kultuuris kasvatatud üksiktaim viljub.

Globaalne levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelk on levinud Kesk-Euroopas- ja Ida-Euroopas, Kaukaasias, Lääne-Siberi aga ka Ida-Siberi keskosas, Kaug-Idas, kohati Kesk-Aasias, Mongoolias, Hiinas ja Jaapanis, vaid Kaug-Põhjas mitte. Euroopas levib aasnelk paljudes riikides tulnukliigina (nt. Soome. Soome levis ta Teno ja Kemijoki jõe vahendusel pärast jää taandumist.

Levila lõunaosas kasvab ta mägedes kuni 2400 m kõrguseni ehk kuni alpiinse vööndini.

Levik Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on aasnelk kolmest pärismaisest nelgiliigist suurim ja üks sagedamini peetav aialill. Hiiumaal kasvab ta kohati üsna tavalise taimena peamiselt idaranniku laidudel ja seal leidub kohti, mis värvuvad nelgiõitest roosakaks ja lõhnavad lilleaiana.[7] Üldiselt leidub aasnelki Eestis paiguti, peamiselt Põhja-Eestis ja Loode-Eestis niitudel, puisniitudel ja võsastikes.

Põhja-Eesti levilast on Tallinnast ida poole jääv osa suures osas hävinenud, seal esinevad veel vaid jäänukpopulatsioonid. Lõuna-Eestis on aasnelk levinud hajusalt. Varasemalt on teada, et aasnelk on levinud rohkesti Tartu ümbruses, kus on viimasel ajal palju populatsioone hävinud. Samas on säilinud sama linna ümbruses ka mõned suuremad populatsioonid. Aasnelk levib Eestis oma loodepiiril.

Aasnelk ei hakka mitte igal sammul silma, kuna kasvab kohati ja vähesel arvul koos. Harva võib kohata ka aasnelgi valgeõielist vormi.[8]

Kasvuks sobiv pinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelk kasvab hästi tavalistel ja kuivadel pinnastel täisvalguses, aga kuumas kliimas eelistab ta poolvarju. Kasvab kuivadel niitudel, puisniitudel, loopealsetel. Kasvukohal kasvab hõredate mätastena.

Aasnelk eelistab kasvuks nõrgalt happelisi kuni nõrgalt aluselisi muldi. Kõige paremad tingimused selle taime kasvuks tagavad lämmastikuvaesed ja lubjarikkad mullad. Konkurentsi tingimustes talub aasnelk mõõdukalt nii stressi kui ka häiringut ning eelistab kasvukohana näiteks väheviljakate muldadega rohumaid, kus konkurentsi piirab mõõdukas kombinatsioon stressist ja häiringust. Samuti talub taim mõõdukalt niitmist ning talub karjatamist ja tallamist.

Aasnelgi õis

Looduskaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti ohustatud liikide punase nimestiku järgi kuulub aasnelk ohustatud liikide hulka ning tema arvukus on vähenemas. Aasnelgi peamised ohutegurid on ehitustegevus, aga ka karjatamise ja niitmise katkemisel tekkiv karjamaade ja muude kasvukohtade võsastumine. Samuti ohustab aasnelki tema noppimine, kuna tegemist on dekoratiivse taimega. Eestisse tuuakse aasnelgi seemneid sisse teistest riikidest ning nendest seemnetest kasvatatud taimed võivad metsistuda ja ohtu seada siinse aasnelgi populatsioonide genotüübi. Kuigi liik tervikuna ei ole ohus, on ta siiski kaitse all paljudes piirkondades, sealhulgas Soomes ja Lätis. Venemaal on aasnelk looduskaitse all 14 oblastis, millest põhjapoolseim on Murmanski ja lõunapoolseim Belgorodi oblast ning idapoolseimad Tjumeni ja Tšeljabinski oblast. Aasnelki loetakse eriti ohustatud liikide sekka Rootsis, Austrias, Slovakkias; Rumeenias haruldane; Norras ja Ungaris tähelepanu vajav; Šveitsis ohuväline liik ning Saksamaal, kus Põhja-Saksamaal on liik kadunud, liigitub ta kategooriasse ohualdis. Leedus on aasnelk määratletud kui eriti ohustatud liik, Taanis haruldane ja Poolas ohualdis liik.

Aasnelgi putukkahjuriteks on Eestis nelgiöölane (H. compta), lõuna-tähnikvõrkliblikas (C. pullatella) ja võrköölane (S. rivularis). Võrköölane kui ka nelgiöölane on samas nii Aasnelgi tolmendajateks kui ka kahjuriteks. Nimelt toituvad vastseeas need putukate klassi kuuluvad liigid aasnelgi kupras elades tema arenevatest seemnetest.

Aasnelgi ümberasustamise taluvuse kohta on erinevaid andmeid. On täheldatud, et aasnelk talub hästi ümberasustamist ning õitseb ka savikatel pindadel ligikaudu kuus aastat. Samal ajal paljuneb taim ümberasustatud aladel edukalt edasi. Teisalt on täheldatud, et ümberasustatud taimed realiseerivad oma kasvupotentsiaali mõne aastaga ja ei levi edasi ning hääbuvad. Sellest võib järeldada, et aasnelk ei kannata ümberasustamist teistele aladele. Eestis on teda juba mitmel pool ehitustegevuse tõttu ka ümber asustatud. Üks selliseid juhtumeid oli näiteks 2005. aastal Tartus, kus aasnelk istutati ümber Ihastest Anne haruldaste taimede mikrokaitsealale.[9] Hiljem on seiretel täheldatud, et ümberasustamine oli rahuldav ning enamik aasnelgi taimi on uues kasvukohas normaalselt kasvanud ja paljunenud.

Kokandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasnelgi noored lehed on söödavad. Parem on neid enne söömist keeta. Neist saab ka teed teha. Õied sisaldavad eeterlikke õlisid ja magusat nektarit, 44 mg õie kohta. Seepärast loetakse aasnelk meetaimede sekka ja teda külastavad rahuldaval määral ka mesilased. Taim sisaldab ka mürgiseid saponiine, aga mitte nii palju, et need endast ohtu kujutaksid.

Kasutamine meditsiinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiinas, nimetusega Qui Mai, on aasnelki kasutatud sealses herbalismis juba 2000 aastat. Taim on kibedamaitseline toonik, mis ergutab seedimist, sisikonda ja urineerimist. Samuti langetab aasnelk vererõhku, palavikku ja ravib bakteriaalseid infektsioone. Kasutatakse ka salveiga menstruatsioonide esilekutsumiseks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vilbaste, Gustav 1993: "Eesti taimedenimetused". Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi Toimetised, Tallinn. Lk 284
  2. Kask, M.; Laasimer, L.; Mäemets, Aime; Reabassoo, H.; Talts, L.; Viljasoo, L.; 1972: "Taimede välimääraja". Valgus, Tallinn. Lk 329
  3. Raitviir, Ain 1979: "Suvelilled". Valgus, Tallinn. Lk 48
  4. Fletcher, Neil 2005: "Looduse Taskuraamat. Õitsvad Taimed". Varrak, Tallinn. Lk 198
  5. Kask, M.; Kuusik, V.; Talts, S.; Viljasoo, L.; 1978: "Metsa- ja niidutaimed ". Valgus, Tallinn. Lk 144
  6. Ruprecht Düll und Herfried Kutzelnigg: Taschenlexikon der Pflanzen Deutschlands. 2005, ISBN 3-494-01397-7
  7. Taavi Tuulik. "Hiiumaa kaitstavad taimeliigid". Eesti Loodusfoto 2004. Lk. 13
  8. Eichwald, K.; Kalamees, K.; Kask, M.; Krall, H.; Kuusk, V.; Masing, V.; Paivel, A.; Puusepp, V.; Remmel, A.; Talts, S.; Tamm, Ü.; Viljasoo, L.; 1971: "Eesti NSV floora. VIII". Valgus, Tallinn. Lk 106, 107
  9. Kai Väärtnõu: "Aasnelk kolis ehituse jalust uude elupaika" Postimees, 2005

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]