Aaslina

Allikas: Vikipeedia
Aaslina
Linum catharticum W.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond: Linalised Linaceae
Perekond: Lina Linum
Liik: Aaslina
Ladinakeelne nimetus
Linum cartharticum
Linnaeus
Aaslinaõis

Aaslina (Linum catharticum) on linaliste sugukonda lina perekonda kuuluv ühe- või kaheaastane rohttaim.

Esimesena kirjeldas aaslina teaduslikult Linnaeus 1753.

Aaslina kasvab lähistroopikas ja parasvöötmes Euroopas, Marokos, Türgis, Iraanis ja Taga-Kaukaasias. Ta on sisse viidud Kanada idaossa, USA kirdeossa ja Uus-Meremaale. Eestis leidub teda kõikjal, eriti Lääne-Eestis.

Ta kasvab niitudel ja kadastikes. Tema kasvukohad langevad Eestis enam-vähem kokku sinihelmika ja aruheina omadega. Teda kohtab ka rabades ja allikasoodes. Ta eelistab niisket lubjarikast tihedat pinnast. Ränirikaste muldadega mägedes võib aaslina puududa.

Aaslina võib mõnel pool olla domineeriv liik. Ta võib olla ja pioneerliik.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aaslina on kuni 20, heades tingimustes 30 cm kõrge. Vars on tõusev ja väga peenike, karvadeta ja ülaosas hargnev. Ka juur on sirge ja peenike, esimesel eluaastal pehme, edaspidi nõrgalt puitunud.

Lehed on väikesed, kuni 2 cm pikad ja 0,5 cm laiad, ühesoonelised, paiknevad varrel vastakuti, ühe soonega, paljad ja terve servaga, ainult varre lähedal on lehe servas ripsmed. Vastak leheseis ei ole sellele perekonnale omane. Alumised lehed on elliptilised või äraspidimunajad, nende pikkus ületab laiuse kuni 2 korda. Keskmised ja ülemised lehed on süstjad, kuni 1 cm laiad ja 2–6 cm pikad.

Aaslina on kultuurtaime siniõielise lina sugulane, kuid aaslina õied on valged, väikesed, pika õierao otsas hõredas õisikus, mõnevõrra allapoole kaldu. Õieraag on pikem kui kandeleht ja paljas. Õie läbimõõt on 4–5 mm. Tupplehed on 2–3 mm pikad, kitsaselliptilised ja terava otsaga. Kroonlehti on 5, nad on 3–6, tavaliselt 4–5 mm pikad. Õie sisemus on kollane. Tolmukad on 2 mm pikad. Sigimikul on 5 munajat emakasuuet ½ mm pikkuste emakakaelte otsas. Aaslina õitseb juuni keskpaigast augustini.

Aaslina on homogaamne, mis tähendab, et tema enese tolmukad võivad viljastada tema enese emaka. Peale selle on ta proterogüünne, mis tähendab, et emakas küpseb tolmukatest varem. Õied on lõhnata, kuid eritavad nektarit. Tolmukapead on samal kõrgusel kui emakasuudmed. Alguses on nad teineteisest kaugel, aga kui aja möödudes pole emakas ikka viljastunud, siis hakkavad tolmukapead emakasuudmetele järjest lähemale nihkuma, kuni lõpuks on võimalik iseviljastumine. Tavaliselt tolmeldavad aaslina putukad.

Vili on kupar. Vili on kerajas, 2–3 mm läbimõõdus ja suunatud ülespoole. Seemned on helepruunid, 1–1½ mm pikad, elliptilised, lamedad ja siledad. Sarnaselt kultuurlinale sisaldavad ka aaslina seemned õli. Seemneid levitavad samuti putukad ja seda nimetatakse epizoohooriaks.

Väikestel kõrgustel merepinnast on aaslina pigem üheaastane taim, aga rasketes kasvutingimustes on ta pigem kaheaastane.

Aaslina on diploidne. Tal on 16 kromosoomi.

Rahvameditsiinis kasutati aaslina lahtistina ja selleks valmistati teed. Näiteks saksa keeles sai ta selle järgi isegi nime: Purgier-Lein. Kuid aaslina sisaldab mürgist kibedat liniini ja sellepärast tänapäeval aaslina enam meditsiinis ei tarvitata.