Aakre mõis
Aakre mõis oli rüütlimõis (vahepeal riigimõis) Rõngu kihelkonnas Tartumaal. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisa keskus Tartu maakonnas Elva vallas Aakre külas.
Mõisa peahoone, ait ja viinavabrik on kultuurimälestised.
Aakre mõisa on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1557. aastal kujul Aicker. Varasem paralleelnimi Kawrimoise (1638 Kaffrimoyse) tuleb Kawerite perekonna nimest, kellele kuulus mõis 15. ja 16. sajandil. Mõisa hilisem saksakeelne nimi oli Ayakar.[1]
Omanikud[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa asutas tõenäoliselt 16. sajandi esimesel poolel Kawerite aadliperekond, kelle käes oli mõis ka enamiku Poola ajast (algul jesuiitide käes).
Aastal 1627 annetas Gustav II Adolf Aakre mõisa koos Rõngu mõisaga admiral Clas Larsson Flemingile, nii et see läks Flemingite perekonna kätte. 17. sajandi mõisate reduktsiooni käigus Aakre mõis riigistati ning oli algul Rootsi, hiljem Vene riigimõis.
Aastal 1782 andis Venemaa keisrinna Katariina II mõisa Rehbinderite käsutusse ja aastal 1798 kinkis Venemaa keiser Paul I mõisa neile. 1802. aastal ostis salanõunik Arend Wilhelm von Rehbinderilt 115 000 rubla eest Aakre mõisa endine Viiburi kuberner, kindralleitnant Karl Johann von Günzel (1741–1816)[2] ja tema abikaasa Catharina (1770–1844), kes oli krahv Jacob Johann von Sieversi tütar. Hiljem olid omanikuks veel ka Engelhardtid.
1853. aastal omandasid mõisa Rohlandid ning see kuulus neile kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Viimane omanik oli 1907. aastast õigusteaduste doktor professor Woldemar von Rohland.[3] Juurdekuuluvad Undi ehk Karlsbergi mõis ja Purtsi mõis olid juba varem kanditaludena välja antud.
Aakre lasteaed-algkooli juhataja Ilme Hõbemägi oli hoones sageli kuulnud kummitust, keda ta pidas viimase mõisapreili Margareta vaimuks.[4]
Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa peahoone[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa ühekorruseline pikk kivist peahoone ehitati 19. sajandil. Stiililt on peahoone lähedane klassitsismile. Algselt oli hoone krohvitud ja fassaadil asus puidust veranda. Fassaadi keskel oli lai ja lame ehisviil (kolmnurkfrontoon) tiheda raamijaotusega kaaraknaga (segmentkaarse aknaga).
Kõigi ümberehituste tõttu pole hoone siseruumides ajalooliselt väärtuslikest detailidest säilinud midagi muud peale mõne peegellae ja keldri võlvlae. Hoonel on kolmelööviline ja võlvitud kelder. Hoonel on kvaadernurgad.
Keskkütte kasutamise tõttu on ahjud välja lõhutud. Korstnates pesitsevad hakid.
Aakre Lasteaed-Algkool[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Aakre Lasteaed-Algkool
Aastal 1920 pärast Põhu koolimaja põlemist koliti Aakre mõisahoonesse kool. Mõni aasta hiljem Aakre Algkooliks nimetatud kool tegutses Aakre mõisas kuni 1973. aastani. Aastatel 1932–1934 ehitati mõisa peahoone Arnold Matteuse projekti järgi üsna põhjalikult koolimajaks ümber. Selleks sai vallavalitsus riiklikku odavaprotsendilist laenu tähtajaga 40 aastat. Seoses ümberehitusega kaotati fassaadi ehisviil, lisati hoonele mansardkorrus ja katus kujundati viilkatuseks. Ehitati ka uued korstnad. Loodepoolsele küljele ehitati juurde mõned aknad. Kui algkool 1973. aastal suleti, tegutses samas mõnda aega Aakre Eriinternaatkool. Pärast 1988. aasta kapitaalremonti, mil hoone sai uued avatäited ja uue kivikatuse, tegutses majas kuni 1. septembrini 2022 Aakre Lasteaed-Algkool.[5]
Ait-jääkelder[muuda | muuda lähteteksti]
Peahoonest kirdes asuv maakivist jääkelder on ehitatud arvatavasti samuti 19. sajandil.
Hoone algne sissepääs paiknes loodepoolsel küljel, kuid 1988. aastal keldri sissepääs ehitati kagupoolsele küljele, kus keldriuste kohale moodustub rõdu. Keldri alumine korrus on pool-maapealne, ülemine korrus maapealne. Keldri siseruumides on võimla koos riietus- ja duširuumidega.
Ait[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisa aidahoone pärineb 18. sajandi lõpust. Sellel oli 5 kaaravaga kaaristu. Pärast tulekahju pole seda taastatud ning sellest on järel ainult müürid.
Laut[muuda | muuda lähteteksti]
Laudal on vahvärkviil ristikujuliste õhutusavadega.
[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud on peahoonest mõnisada meetrit kagu pool asetsev viinavabrikuhoone.
Mõisapark[muuda | muuda lähteteksti]
Mõisapargis on Teise maailmasõja vennashaud mälestussambaga.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti kohanimeraamat, lk. 22
- ↑ Erik Amburger. Geschichte der Behördenorganisation Russlands von Peter dem Grossen bis 1917, lk 436
- ↑ Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Aakre mõis (Rõngu khk)
- ↑ "Aakre lasteaed-algkool kasvatab sõpru eluajaks". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. august 2007. Vaadatud 18. augustil 2008.
- ↑ Lemmik, Sirje. Unustatud mõisad ja ürgloodus ahvatlevad Puka valda avastama. Valgamaalane, 9. juuli 2011.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. lk. 101–102
- Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 76-7.
- Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. lk.130–132
- Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 412 [1].
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aakre mõis |
- Aakre mõis kultuurimälestiste registris