Aa (perekond)

Allikas: Vikipeedia
Käpaline perekonnast Aa

Aa Rchb.f. on taimeperekond käpaliste sugukonnast.

Nad on väikesed vastupidavad taimed.

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekond Aa kuulub alamsugukonna Orchidoideae (või Spiranthoideae[1]) triibuse Cranichideae alamtriibusesse Cranichidinae või Prescottiinae.

Perekonnas on teada 26 liiki[2][3]:

Et need taimed paljunevad nähtavasti peamiselt isetolmlemise teel, on neil ühe populatsiooni piires üsna ühesugune välimus, ühe liigi naaberpopulatsioonid võivad aga olla üsnagi erinevad. Et liigikirjeldused põhinevad väga piiratud kogudel, mis ei kata kogu varieerumisulatust, on liikide taksonoomiline staatus ja piiritlus ebakindel.[4]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesena kirjeldas selle perekonna liiki teaduslikult Karl Sigismund Kunth, kes nimetas liiki Aa paleacea 1815 Ophrys paleacea, hiljem Altensteinia paleacea.

Heinrich Gustav Reichenbach jaotas 1854 perekonna Altensteinia ning kirjeldas perekonda Aa kahe liigiga Aa paleacea ja Aa argyrolepis. Ta tõi perekonna iseloomulike tunnustena välja tiibadeta klinandriumi ja kingakujulise huule[5]. Edasi kirjutab ta: "Õiekate väga õhuke, kuni aluseni vaba. Tupplehed ovaalsed. Kroonlehed kitsamad hambulised. Huul kingakujuline alusel (vähemalt esimesel liigil) kahemõhnaline. Günosteemium väga väike. Klinandrium paljas. Auk suur ümar."[6] Mõni aasta hiljem Reichenbach loobus sellest jaotusest ning paigutas kõik liigid jälle perekonna Altensteinia alla.

Rudolf Schlechter taastas 1912 selle jaotuse. Vahepeal oli leitud hulk uusi liike, nii et jaotus paistis mõistlik.

Nomenklatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime autor on Heinrich Gustav Reichenbach.

Esmakirjelduses ta seda ebatavalist nime ei selgita[7]. On oletatud, et ta on nime valinud selleks, et see oleks tähestikulistes loeteludes alati esikohal[8]. Teise oletuse järgi on nimi pandud Paul Hermanni raamatu "Paradisus Batavus" väljaandja Pieter van der Aa järgi[9]. Kolmas võimalus on, et tegu on lühendiga perekonna Altensteinia nimest.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt perekonnast Altensteinia ei ole õielehed tavaliselt karvased.

Levila ja kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik liike leidub Lõuna-Ameerikas Andide kõrgvööndis ning Costa Ricas külmades kasvukohtades ülalpool puudepiiri lumepiiri lähedal 3000–4400 m kõrgusel[1]. Need taimed kasvavad Argentinas, Colombias, Ecuadoris, Peruus, Boliivias, Venezuelas, Tšiilis, Costa Ricas ja Panamas.

Nad esinevad seal kaugetel rohumaadel (páramo)[1], rabades, bambustihnikutes, hõredates põõsastikes ja Weinmannia-metsades. Tavaliselt kasvavad nad väikeste vooluveekogude lähedal.

Lehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik selle perekonna liigid moodustavad juurmise kodariku spiraalse leheseisuga.

Lehed on piklikovaalsed kuni lantsetjad, teravatipulised, mõnikord paksu, lihaka tekstuuriga.

Lehed punguvad enamasti alles pärast õitseaega.

Juured[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juured on paksud ja lihakad, mõnikord karvased.

Õied[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piklik kobarõisik ilmub lehtedega võsu külgmisele õisikuraole, millel on ainult kõrglehed[1]. Õisikuraag on alt paljas, ülalt sageli näärmeliselt karvane.

Väikesed määrdunudvalged õied[1] asetsevad õisikurao tipus tihedasti koos. Neid ümbritsevad paberjad kõrglehed[1], mis on õitest enamasti suuremad ja pöörduvad õitseajal kõrvale.

Sigimik on raota, paljas või näärmeliselt karvane.

Õied ei ole resupineerunud[1]. Erinevalt perekonnast Altinsteinia ei ole õielehed tavaliselt karvased. Tupplehed on omavahel sarnased, nad on vabad või mõnikord alusel väikeses ulatuses kokku kasvanud. Kroonlehed on kitsamad. Huul on poolkerajas ning paikneb õie kohal nagu tanu[1], alusel on tal kaks mõhna, serv on narmaline[1] ja sissepoole pöördunud. Günosteemium on paljas ja väga lühike. Klinandrium (günosteemiumi tipus tolmukapea kohal) on väga redutseerunud. Rostellum (tolmukapea ja emakasuudme vahel) on lühike ning asetseb sambaraoga põiki. Emakasuue on suur[1], lai ja neerjas. Õietolm on nelja[1] lineaalse polliiniumina.

Õitel on omapärane ebameeldiv lõhn, mis võib olla ligitõmbav mõnele tillukesele kärbsele[1].

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik liike paljuneb nähtavasti isetolmlemise teel[10].

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neid taimi kasvatatakse harva, sest nad eelistavad külma kohta ja nende õied ei ole kuigi atraktiivsed.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 The Aa's of Orchids, selby.org
  2. Sissekanne saidil kew.org
  3. Sissekanne saidil theplantlist.org
  4. C. H. Dodson, C.A. Luer, G. Harling, L. Andersson (toim). Flora of Ecuador, kd 76, Botanical Institute Göteborg University: Göteborg 2005, ISBN 91-88896-51-X, lk 6.
  5. androclinio exalato, labello calceiformi, Reichenbach 1858:18
  6. Perigonium tenuissimum usque basin liberum. Sepala ovata. Tepala angustiora denticulata. Labellum calceiforme basi (saltem in prima specie) bicallosum. Gynostemium humillimum. Androclinium nudum. Fovea magna rotundata. Reichenbach 1858:18.
  7. Reichenbach 1858:18
  8. R. E. Schultes, A. S. Pease. Generic Names of Orchids. Their Origin and Meaning, New York: Academic Press 1963, viidatud teose Barringer 1984 järgi.
  9. Paradisus Batavus
  10. C. H. Dodson, C.A. Luer, G. Harling, L. Andersson (toim). Flora of Ecuador, kd 76, Botanical Institute Göteborg University: Göteborg 2005, ISBN 91-88896-51-X, lk 6.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]