AH-IV

Allikas: Vikipeedia

AH-IV

Rootsi versioon AH-IV-st, Strv m/37

AH-IV tehnilised andmed
Pikkus 3,2 m
Laius 1,73  m
Kõrgus 1,67  m
Kaal 3,9  t
Kiirus maastikul ?
maanteel 45 km/h km/h
Käiguvaru maanteel 170 km
Suurtükk
Kuulipildujad 2x 7,92 mm
Soomus 6–12 mm
Mootor 6-silindriline vesijahutusega Praga RHP
Mootori võimsus 55 hj
Meeskond 2 inimest

AH-IV oli Tšehhoslovakkias kahe maailmasõja vahel loodud tankett, mida Teise maailmasõja ajal kasutasid Rumeenia, Rootsi ja Iraan. Rumeenia tankette kasutati Idarindel alates Barbarossa plaani käivitumisest kuni Viini pealetungini. Etioopia ostis peale sõda 28 tanketti ja kasutas neid 1980. aastateni.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

AH-IV valmistas Českomoravská Kolben-Daněk (ČKD), üritades vältida varasema tanketiga Tančík vz. 33 esinenud probleeme. Laskur varustati torniga, mis võimaldas ümbrust paremini jälgida ja igas suunas tulistada. Tanketi raam valmistati terasest vinkelraudadest ja sellele kinnitati neetidega 6 kuni 12 millimeetrised terasplaadid. Juht istus paremal ja oli varustatud kuulikindla klaasiga kaetud vaatlusavaga. Temast paremal asus samuti väike vaatlusava. Tanketi paremale küljele oli fikseeritud asendisse kinnitatud Zbrojovka Brno kuulipilduja ZB vz. 26 või vz. 30, millest tulistati Bowdeni kaabli abil. Laskur paiknes vasakul väikeses tornis, mis oli varustatud ühe ZB vz. 37 raskekuulipildujaga sfäärilises pesas. Enamus kuulipilduja torust ulatus tornist välja ja oli kaetud terasümbrisega. Laskuril oli suurem vaatluspilu kuulipildujast paremal ja väiksem tanketi kere vasakul küljel. Kuulipildujate jaoks oli tanketis 3700 padrunit. Tanketis ei olnud Raadiot.[1]

AH-IV mootor oli 3,468 liitrine vesijahutusega 6-silindriline Praga RHP, võimsusega 55 hobujõudu (41 kW) 2500 pöörde juures. See asus lahingsektsiooni tagaosas ning oli käigukastiga ühendatud juhi ja laskuri vahel paikneva kardaaniga. Jahutamiseks mõeldud õhu pidi mootor saama läbi laskuri ja juhi luukide. Sellise süsteemi eeliseks oli, et kuulipildujast tulistamisel tekkivad püssirohugaasid tõmmati meeskonnaruumist kiiresti välja. Negatiivse poolepealt tekitas see meeskonnaruumi pideva tuuletõmbe, mis oli külma ilmaga meeskonna jaoks ebamugav. Mootori süttimise korral pidanuks meeskond masinast kohe väljuma ja mootori müra ning kuumus mõjusid väsitavalt.[1]

AH-VI tippkiirus oli 45 km/h ja ühe paagitäiega sai läbida 150–170 kilomeetrit. Poolautomaatsel Praga-Wilsoni transmissioonil oli viis edasi ja üks tagurpidikäik. Vedav ratas paiknes ees. Vedrustus oli vähendatud mõõtmetega versioon tankil LT vz.38 kasutatud vedrustusest. Veermik koosnes neljast suurest maanteerattast kummalgi pool. Rattad olid kahekaupa lehtvedrudega varustatud kandevankrite külge kinnitatud. Taga oli tugiratas ja roomikul oli üks tugirullik. Roomik avaldas maapinnale survet 0,5 kg/cm3. AH-IV suutis ületada 1,5 meetri laiusi kraave, 50–60 sentimeetri kõrgusi takistusi ja läbida 80 sentimeetri sügavusi veetakistusi.[1]

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iraan[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iraan oli esimene klient, kes tankette AH-IV ostis: 1935. aastal telliti 50 masinat pluss prototüüp. Esimesed tanketid toimetati kohale 1936. aasta augustis ja viimased 1937. aasta mais. Relvastus saadeti eraldi ja neid ei paigaldatud masinatele enne 1937. aasta novembrit. Iraanlased olid masinatega väga rahul ja plaanisid veel 100 kuni 300 masinat tellida, kuid Teise maailmasõja puhkemine muutis selle võimatuks. Iraanlastele müüdud masinad olid kõige väiksemad ja kaalusid vaid 3,5 tonni. Need suutsid ületada poole meetri kõrgusi takistusi, läbida paagitäiega 150 kilomeetrit ja roomikute surve maapinnale oli 0,45 kg/cm3.[2]

Rumeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rumeenia tellis 14. augustil 1936 36 AH-IV-R-i ja ühe prototüübi nagu ČKD neid tähistas: prototüüp pidi üle antama kuuga ja kogu tellimus seitsme kuuga, kuid kuna rumeenlased nõudsid mitmeid muudatsui, siis nende tähtaegadega oli võimatu toime tulla. Kõik muudatused tuli teha tootmise käigus, sest ČKD oli enne prototüübi aksepteerimist juba tootmist alustanud. Esimesed kümme tanketti saadeti 1937. aasta oktoobris Rumeeniasse, kus need osalesid õppustel. Tankettide esinemisega õppustel jäädi rahule, enne kui need tehasele tagastati. Kogu partii valmis järgmisel kuul, kuid kuna need ei vastanud nõuetele, siis Rumeenia keeldus neid vastu võtmast. Muudatuste tegemine võttis aega 1938. aasta aprillini. Peale seda katsetati tankette suvistes tingimustes ja võeti formaalselt vastu alles 1938. aasta augustis. Tööstur Nicolae Malaxa ostis 1938. aasta septembris litsentsi AH-IV tootmiseks (Rumeenias kasutati tähistust R-1). Kuid ebakõlad ja vaidlused venitasid tootmisjooniste üleandmist ja see protsess ei jõudnud lõpule enne oktoobrit 1939. Malaxa tehas tootis peamiselt varuosadest ühe R-1 prototüübi, kuid tootmiseni ei jõutudki.[3]

Rootsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Restaureeritud Strv m/37.

Peale edukat Krkonoše mägedes talvetingimustes toimunud demonstratsiooni tellis Rootsi 1937. aastal 48 tanketti. Rootslased kasutasid tähistust Stridsvagn m/37 (Strv m/37). ČKD valmistas ühe prototüübi ja tarnis enamiku komponente, kuid tanketid pandi kokku Oskarshamnis. Rootsi tankettidel kasutati võimsamat vesijahutusega 6-silindrilist 85 hobujõulist (63 kW) Volvo FC-CKD bensiinimootorit ja kuni 15 millimeetrist Avestas toodetud soomust. Muudeti ka masina relvastust: juhi kuulipildujast loobuti ja selle asemel paigutati torni kaks koaksiaalset 8 millimeetrist Ksp m/36 kuulipildujat (Rootsi versioon Browningu kuulipildujast M1919). Torni lael oli lisaks veel üks väike vaatlustorn. Rootslaste tanketid olid kõige suuremad: need kaalusid 4,68 tonni, olid 3,4 meetrit pikad ja 1,85 meetrit laiad ning 1,96 meetrit kõrged. Lahingkomplektis oli 3960 padrunit. Maksimaalne kiirus oli 60 km/h ja ühe paagitäie kütusega sai sõita 200 kilomeetrit. Tankett suutis läbida kuni 90 sentimeetri sügavusi veetakistusi. Viimased komponendid tarniti 1938. aasta novembris.[4]

Etioopia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Etioopia tellis 20 AH-IV-Hb tanketti 24. juunil 1948. Nende mudelil võeti jälle kasutusele juhi kuulipilduja ja torni jäi ainult üks kuulipilduja. Tankettide soomus oli keevitatud, mitte needitud ja nad kasutasid 4,94 liitrist õhkjahutusega Tatra 114 diiselmootorit võimsusega 65 hobujõudu (48 kW) 2200 pöörde juures. Tankett kaalus 3,93 tonni, oli 3,2 meetrit pikk, 1,82 meetrit lai ja 1,76 meetrit kõrge. Maksimaalne kiirus oli 42 km/h ja ühe paagitäiega sai läbida 200 kilomeetrit.[5]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Iraan[muuda | redigeeri lähteteksti]

AH-IV-d jagati 1. ja 2. jalaväerügemendi vahel. Nende edasine teenistuskäik ega periood pole teada.[6]

Rumeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

R-1-d (AH-IV tähistus Rumeenias) määrati ratsaväe brigaadide juurde, igaühte kaks rühma, kus oli 2–3 tanketti. Kõik 18 ratsaväe korpusesse kuuluvat liideti Barbarossa plaani käivitumisel jooksvalt "Korne Mehhaniseeritud Üksuseks". Kõik tanketid olid 1. oktoobriks rivist väljas.[7] Algsest 36 masinast 29 liideti kuue ratsaväe diviisiga (reorganiseeritud brigaadidest 25. märtsil 1942), mis edukalt osalesid Saksamaa 1942. aasta suvepealetungis koodnimega "Fall Blau".[8] Neli 1. ratsaväe diviisile kuulunud tanketti tuli süüdata, kui diviis Stalingradi juures Nõukogude liidu vastupealetungi käigus ümber piirati, sest kütus oli otsas.[9] 5. ja 8. ratsaväe diviis kaotasid samal perioodil vähemalt viis R-1-e. Mõlemad diviisid toetasid sakslaste edutut katset Stalingradi kotti langenud üksusi välja murda 1942. aasta detsembris.[10] Veel kaks diviisi jäid peale sakslaste taandumist Kaukaasiast Kubani sillapeasse, kuid allesjäänud kaks R-1-de toodi 1943. aasta kevadel Rumeeniasse tagasi kui vananenud tehnika.[11] Kolmteist R-1-de oli rivis 30. augustil 1943, kõik määratud Ratsaväe Väljaõppekeskuse juurde. Neile lisandus veel üks masin, nagu selgub 25. märtsil ja 19. juulil 1944 läbi viidud inventuuridest.[12]Novembris 1943. võeti vastu plaanid järelejäänud R-1 ümberehitamiseks TACAM R-1, kuid valja pakutud disain osutus juba joonestuslaual vananenuks ja projekt lõpetati. Teated R-1-de osalemisest lahingutes 1944. aastal puuduvad, kuid 11 tanketti toetas 2. soomusrügementi Tšehhoslovakkias, kui see 26. märtsil 1945. seal rindele jõudis. Üks masin oli rivis veel 24. aprillil, hilisemad teated nende kasutamisest puuduvad.[13]

Rootsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Strv m/37-d teenisid algselt 1. Soomuspataljonis kuni 1943–1944 hakati moodustama soomusbrigaade. Peale seda teenisid nad jalaväerügementides I 2, I 9, I 10 ja soomuskompaniis P 1G Gotlandil.[14] Gotlandil olid tanketid kasutusel kuni 1953. aastani.

Etioopia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik 20 tanketti jõudsid Djiboutisse 9. mail 1950 ja viidi raudteed mööda Addis Ababasse. Neid kasutati kuni 1980. aastateni, mil neid kasutati sõjas Somaaliaga.[15]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Kliment ja Francev 1997, lk 109–115
  2. Kliment ja Francev 1997, lk 109–112, 281
  3. Kliment ja Francev 1997, lk 113–114
  4. Kliment ja Francev 1997, lk 115, 282
  5. Kliment ja Francev 1997, lk 133–134, 282
  6. Kliment ja Francev 1997, lk 112
  7. Axworthy 1995, lk 65–67
  8. Axworthy 1995, lk 81
  9. Axworthy 1995, lk 92–93
  10. Axworthy 1995, lk 109–111
  11. Axworthy 1995, lk 124
  12. Axworthy 1995, lk 153
  13. Axworthy 1995, lk 212–213
  14. Tarnstrom 1996, lk 322
  15. Kliment ja Francev 1997, lk 134

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mark Axworthy, Cornel Scafes, Cristian Craciunoiu, (1995). Third Axis, Fourth Ally: Romanian Armed Forces in the European War, 1941–1945. London: Arms and Armour. ISBN 1-85409-267-7.
  • Charles K. Kliment, Vladimír Francev (1997). Czechoslovak Armored Fighting Vehicles. Atglen, PA: Schiffer. ISBN 0-7643-0141-1.
  • Roland Tarnstrom (1996). The Sword of Scandinavia. Armed Forces Handbooks. Lindsborg, KS: Trogen Books. ISBN 0-922037-13-2

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]