3. Suurtükiväepolk
| 3. Raske-Välisuurtükiväe Divisjon 3. Suurtükiväepolk | |
|---|---|
 Suurtükiväe (kui väeliigi) embleem Vabadussõjas. | |
| Tegev | 16. märts 1919 |
| Riik |
 Eesti |
| Kuuluvus | Eesti Rahvavägi |
| Liik | Suurtükivägi |
| Ülesanne | Jalaväeüksuste toetamine |
| Suurus | Polk |
| Osa | 3. Diviis |
| Tähtpäevad | 16. märts |
| Lahingud | Eesti Vabadussõda |
| Ülemad | |
| Polgu ülem | Martin Terras |
3. Suurtükiväepolk (kuni 5. aprillini 1919 3. Raske-Välisuurtükiväe Divisjon) oli Eesti Rahvaväe suurtükiväeüksus.
Organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Polgu koosseisu kuulus 1919. aprilli keskpaigas 6 suurtükipatareid, neist 3 rasked.[1]
3. Suurtükiväepolgu baasiks oli Ülemjuhataja päevakäsuga 14. märtsist 1919. formeeritud 3. Raske Välja Suurtükiväe Divisjon ja selle komplekteerimiseks kasutati 1. ja 2. suurtükiväepolgust toodi üle 5 patareid. Divisjoni ülemaks määrati Suurtükiväe valitsuse Varustuse osakonna ülem polkovnik Martin Terras, kes asus väeosa vormeerimisele Tallinnas 16. märtsil.
3. Raske Välja Suurtükiväe divisjoni kuulusid:
- 1. patarei, alamleitnant Johannes Remmel, mis toodi üle 1. suurtükiväepolgust, 6. patarei 19. märtsil;
- 2. patarei, kapten Karl Aleksander Kool, mis formeeriti alates 15. märtsist;
- 3. patarei, leitnant Miller, mis toodi üle 2. suurtükiväepolgust, 3. patarei 19. märtsil;
- 4. patarei, leitnant Kaarel Einbund, mis toodi üle 2. suurtükiväepolgust, 7. patarei 19. märtsil;
- 5. patarei, leitnant Osvald Einer, mis toodi üle 2. suurtükiväepolgust, 1. patarei 23. märtsil.
3. Raske Välja Suurtükiväe Divisjon formeeriti ümber 3. Suurtükiväepolguks ja saadeti peale Vabadussõja lõppu laiali, kuid formeeriti 1921. aastal uuesti.
Tegevus rahuajal[muuda | muuda lähteteksti]
1920–1921[muuda | muuda lähteteksti]
Vabadussõja lõpus koosnes Eesti suurtükivägi 1., 2. ja 3. suurtükiväe polgust, 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon, 2. kindluse raskesuurtükiväe divisjon ja 3. kindluse raskesuurtükiväe divisjonist ja Kahurväe tagavaradivisjonist. 1920. aastaks suurtükiväe polgud formeeriti vastavalt 1. suurtükiväe divisjon, 2. suurtükiväe divisjon ja 3. suurtükiväe divisjoniks. 1. juuniks 1920. aastaks liideti Kindluse raskesuurtükiväe divisjonid, Kindluse suurtükiväe divisjoniks, mis aga 9. novembril 1920. aastal likvideeriti ja jagati kolme kindluse grupina suurtükiväe divisjonide vahel.
1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodud – kompaniideks ja polgud rügementideks.
15. märtsist 1924. aastal muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks. 1. augustil 1925. aastal loodi uus organisatsioon, kus suurtükivägi jagunes suurtükiväegruppideks: 1. diviisil oli 1. suurtükiväegrupp ja 2. suurtükiväegrupp; 2. diviisil 3. suurtükiväegrupp ja 4. suurtükiväegrupp ja 3. diviisil 5. suurtükiväegrupp.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Vabadussõda II, lk 49
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Vabadussõja Ajaloo Komitee (1939/1997). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2. köide. Tallinn: Mats. ISBN 9985-51-029-1