2 cm Flakvierling 38
2 cm Flakvierling 38 ehk Flak 38 oli õhutõrjekahur, mida Natsi-Saksamaa kasutas Teises maailmasõjas õhutõrjedivisjonides (Flak-Abteilung), kus nendega olid relvastatud 1 või 2 patareid.
Esimesed seda tüüpi õhutõrjesuurtükid valmisid Saksamaal vahetult pärast Esimest maailmasõda, aga Versailles' rahuga ei tohtinud Saksamaa neid kasutada ja sellepärast müüdi need Šveitsile.
Saksamaa töötas välja viimase täiustatud variandi Flak 30 ja võttis selle kasutusele 1934. Seda kasutati Hispaania kodusõjas. Kuid juba vahetult pärast selle kasutussevõtmist hakkasid Luftwaffe ja Wehrmacht selle tõhususe üle nurisema, põhjuseks pommitajate ja teiste lennukite järjest suuremad kiirused. Eriti Wehrmacht pidas vajalikuks töötada välja uus õhutõrjesuurtükk, mis kasutaks 20 mm laskemoona asemel 37 mm moona. Nende laskekiirus oli samasugune, aga mürsk kaalus 6–7 korda rohkem. Seetõttu oli lendava objekti kokkupõrge sellega palju ohtlikum. Ühtlasi võimaldas selle suurem energia lennata pikema vahemaa taha, mis võimaldas sellisel suurtükil lennuvahendit kauem tule all hoida ja seetõttu suurema tõenäosusega tabada.
Kahuri täiustamisega tegeles ettevõte Mauser. Kuid Mauser ei soovinud laskemoona muuta, vaid selle asemel suurendada laskekiirust. Tal õnnestuski seda suurendada 280-lt 420 lasuni minutis. Seejärel otsustati ühe raua asemele paigaldada kaks (see mudel sai nime Flakzwilling ehk 'kahekordne'), mis tõstis samas ajavahemikus välja lastava laskemoona hulga kahekordseks. Lõplikuks variandiks sai neljaraudne õhutõrjekahur Flakvierling ('neljakordne'), mille laskude arv minutis küündis juba 680-ni. Praktikas pani laskekiirusele piiri asjaolu, et Flak 38 tulistas salvedest, milles oli ainult 20 laengut. Kui kahurit teenindav meeskond oleks suutnud igas minutis iga toru salve 10 korda vahetada, oleks see tähendanud 800 lasku minutis. Kui laskemoona oleks olnud võimalik pidevalt ette anda, oleks Flak 38 suutnud saavutada laskekiiruse 1400–1800 lasku minutis.
Suurtükk oli 4,08 m pikk, 1,81 m lai ja 1,6 m kõrge ja kaalus 1509 kg. Toru pikkus oli 1,3 m. Meeskonda kuulus 8 sõdurit, mis ei olnudki oluliselt rohkem kui Flak 30-l, mida teenindas 7 sõdurit.
Kahuri veoks kasutati spetsiaalset kaherattalist lafetihaagist. Erijuhtudel sai avada tule otse haagiselt. Tõhusamaks tulistamiseks tuli lafett siiski lasta maapinnale.
Relva raudu sai pöörata horisontaalsuunas 360° ulatuses ja vertikaalsuunas vahemikus −10° ... +100°. Mürsud väljusid rauast kiirusega 900 m/s. Rauad olid rihitud nii, et kõik 4 trajektoori ristusid u 800 m kaugusel. Relva laskekõrgus oli 2200 m maapinnast. Tasakaalu hoidmiseks tulistasid korraga diagonaalis asetsevad rauad. Tulistada sai nii pool- kui täisautomaatses režiimis.
Sageli kasutati kergeid õhutõrjekahureid vaenlase jalaväega võitlemiseks.
Kahuri puudus oli, et sihtur pidi istuma üsna kõrgel ega olnud piisavalt vaenlase tule eest (kuulid, killud) kaitstud.
Flak 38 läks tootmisse 1940. Kokku toodeti neid 1940 eksemplari. Seda oli palju vähem kui Flak 30, mida toodeti üle 144 000. Mõlemad võeti 1945 relvastusest maha ja hiljem neid sõjas ei kasutatud.