2012. aasta kiiruskaamera skandaal

Allikas: Vikipeedia

2012. aasta kiiruskaamera skandaal oli 2012. aasta novembris puhkenud skandaal, kui Eesti Televisiooni saade "Pealtnägija" paljastas, et Ida politseiprefektuuri liikluspolitseinikud olid ülemuste teadmisel mitu kuud kiirust mõõtnud taatlemata kiirusmõõdikuga ja teinud 178 õigustühist trahvi. Sisekontroll oli asjast teadlik ja informeeris ka peadirektor Raivo Küüti. Tehtud vead vaikiti maha ja avalikkus sai sellest teada alles siis, kui "Pealtnägija" kätte sattus sisekontrolli aruanne. Puhkenud skandaali tõttu pidid mitmed politseijuhid tagasi astuma ja politsei usaldusväärsus langes tõsise kriitika alla.

Skandaali sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Lugu algas 2011. aasta 12. augustil, kui liikluspolitsei Škodale paigaldatud kiirusmõõteseadme üheaastane taatlustähtaeg sai läbi. Selle asemel, et mõõdik autolt maha võtta ja see hooldusse saata, pidid politseinikud sellega kiirust edasi mõõtma.[1]

Sisejuurdluse dokumentide kohaselt käskis liikluspolitsei juht Alvar Ottokar oma alluvatel mõõteriistaga tööd edasi teha, ent Ida prefekt Aldis Alus lükkas selle väite ümber. Liiklusjurist Indrek Sirk, kellele juurdluse kokkuvõtet tutvustati, selgitas, et politseinikud täitsid kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli valesti: "Nad teadsid, et neil ei ole seda aparaati kaasas, aga nad tegid risti hoopis teise kasti ja teise aparaadi ette, mille kohta oli teada, et see on taadeldud ja korras". Juurdluse andmetel sai juhtunu võimalikuks, sest politseinikud kartsid oma ülemustega vastuollu minna. Kokku tehti taatlemata seadmega 178 õigustühist trahvi.[1]

"Pealtnägija" ja skandaali puhkemine[muuda | muuda lähteteksti]

"Pealtnägija" hakkas asja uurima, kui nende valdusse sattus sisekontrolli aruanne. Politsei tunnistas juhtunut alles pärast seda, kui taibati, et "Pealtnägija" valduses on kindlad tõendid, mis kirjeldavad, kuidas ajavahemikus 16. august 2011 kuni 21. detsember 2011 mõõdeti kiirust taatlemata seadmega. Skandaali puhkedes vassisid mitmed politseiametnikud, üritades enda vastutust pisendada ja tehtud vigu eitada. Siseminister algatas teenistusliku järelevalve.[2] Detsembris kontrolliti üle liiklustrahvid üle Eesti, et teha kindlaks, kas sarnaseid juhtumeid oli veel. Politsei leidis veel 23 õigustühist trahvi.[3] 203 autojuhist, kes said õigustühise trahvi, loobusid vaid kolm juhti selle tühistamisest.[3]

Vastuolud[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelikult pole siiani teada, milline kiirusmõõteseade politseisõidukis kasutusel oli. "Pealtnägija" jättis televisioonis kajastamata olulised faktid, kus liiklusjärelevalve talituse juht Alvar Ottokar väidab, et kiirusmõõdik oli tema poolt vahetatud ning selle vahetamisest olid informeeritud ka seadmega töötavad liikluspolitseinikud, kes seda informatsiooni kordagi ei kontrollinud, vaid usaldasid oma ülemust. Alvar Ottokar oli sel ajal Ida prefektuuri liiklusjärelevalve talituse juht, mõõtetegevuse eest vastutav isik, kiirusmõõtmise kvaliteedijuht, pädeva mõõtja koolituste läbiviija ning talituse kasutuses olevate seadmete korrasoleku eest vastutav isik. Lisaks jäeti kajastamata fakt, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes oli jõutud järeldusele, et statsionaarselt paigaldatud kiirusmõõtevahendit kasutaval ametnikul puudus reaalne võimalus kontrollida kasutatava mõõtevahendi vastavust tegelikkusele. Selle järelduse tõttu jäidki ametnikud distsiplinaarmenetluses karistamatta, kuna karistamiseks puudus alus.

Samuti tekib küsimus, et miks oleks pidanud Alvar Ottokar jätma politseisõidukisse tööks kõlbmatu kiirusmõõteseadme, kui talitus omas identset töökorras ning taadeldud seadet, mis suvehooajal oli mootorrattal, kuid sügisel ja talvel seisis kasutuna? Praktikas on teada juhtumeid, kus mootorrattal olev kiirusmõõteseade tõstetakse suvehooaja lõppedes politseisõidukisse, et struktuuriüksusel olevat ressurssi võimalikult maksimaalselt ära kasutada. Lisaks on uurimise käigus selgunud, et kuna kiirusmõõdikud kuuluvad Ida prefektuurile, siis nende seadmete sõidukitelt mahatõstmine, vahetamine või lisamine ei kuulu otseselt SMIT vastutusalasse ning neid tegevusi on lubatud teha ka seadmete eest vastutavatel isikutel ja reapolitseinikel.

Paralleelselt kriminaalmenetlusega viis TJA läbi järelevalvemenetluse, mille kokkuvõttest selgub, et seadme vastavuse kontrollimine tegelikkusele oli ametnikele raskendatud, kui mitte võimatu.

Lõik 28.02.2013 TJA poolt koostatud järelevalve menetluse kokkuvõttest:

Juhime tähelepanu, et VV määruse nr 78 § 6 lg 1 nõue: „Mõõtmise ettevalmistamisel kontrollitakse, et kiirusmõõturi taatlus on kehtiv ja taatluskleebised ei ole vigastatud“, on sõidukile püsipaigaldatud mõõtesüsteemi korral raskesti täidetav, kuna osad taatlusmärgised võivad paikneda raskesti ligipääsetavates kohtades. Määrus ei täpsusta mõõtmise ettevalmistamise mõiste ulatust ja täpsemat sisu, mistõttu on tekkinud olukord, kus enne iga mõõtmise sooritamist tuleks kontrollida sõiduki istme taha paigaldatud mõõtesüsteemi osale paigaldatud kleebise seisundit, mis on ilmselt ebamõistlik. Paikvaatluste käigus selgus, et osad sõidukite kasutajad (politseiametnikud) ei teadnud, kus kõik kiirusmõõturi osad asuvad ning kus taatluskleebised olema peaksid.

Samale järeldusele on jõutud ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, kus on leitud, et statsionaarselt paigaldatud kiirusmõõtevahendit kasutaval ametnikul puudub reaalne võimalus kontrollida kasutatava mõõtevahendi vastavust tegelikkusele.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Skandaali tõttu astusid tagasi peadirektor Raivo Küüt[4], Ida prefekt Aldis Alus [5], liiklustalituse juht Alvar Ottokar[6] ja korrakaitsebüroo juht Tarmo Tammiste.[7][8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]