2005. aasta Norra parlamendivalimised

Allikas: Vikipeedia

2005. aasta Norra parlamendivalimised olid Stortingi (Norra parlamendi) valimised esmaspäeval, 12. septembril 2005.

Täideti kõik 169 kohta. Võrreldes 2001. aasta valimistega tuli 4 kohta juurde. Lisaks 150 tavamandaadile on igale maakonnale ette nähtud üks tasandusmandaat. Mandaadid jagunesid 2005. ja 2009. aasta valimistel maakondade vahel järgmiselt:

Aust-Agder 4 mandaati Oslo 17 mandaati
Vest-Agder 6 mandaati Rogaland 13 mandaati
Akershus 16 mandaati Sogn og Fjordane 5 mandaati
Buskerud 9 mandaati Telemark 6 mandaati
Finnmark 5 mandaati Troms 7 mandaati
Hedmark 8 mandaati Nord-Trøndelag 6 mandaati
Hordaland 15 mandaati Sør-Trøndelag 10 mandaati
Møre og Romsdal 9 mandaati Vestfold 7 mandaati
Nordland 10 mandaati Østfold 9 mandaati
Oppland 7 mandaati Tasandusmandaadid 19 mandaati

Hääleõiguslikke kodanikke oli 3 421 741. Osavõtuprotsent oli 77,1.

Eelhääletus toimus 10. augustist 9. septembrini 2005. Eelhääletusel anti 452 488 häält (umbes 52 000 võrra vähem kui 2001. aasta valimistel).

Välismaal sai hääletada 1. juulist.

Mõnes kommuunis sai hääletada ka 11. septembril.

Valimisjaoskonnad suleti 12. septembril kell 20.

Koos Stortingi valimistega toimusid ka Sametingi (saamide parlamendi) valimised. Neil oli õigus hääletada 12 537 inimesel.

Taust ja valimiskampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne valimisi juhtis peaminister Kjell Magne Bondevik koalitsioonivalitsust, kuhu kuulusid Høyre (Konservatiivne Partei), Kristlik Rahvapartei (kristlik-demokraatlik partei, kust tuli ka peaminister) ja liberaalne partei Venstre. Tingimustega toetas koalitsiooni ka parempoolne Progressipartei. Koalitsiooni kolmel põhiliikmel oli 165-liimelises Stortingis kokku 62 kohta. Koos Progressipartei 26 kohaga oli koalitsioonil parlamendienamus.

Koalitsioonisiseste lahkhelide tõttu väljus Progressipartei ajutiselt novembris 2004 koalitsioonist. Põhjuseks oli haiglate alarahastamine valitsuse poolt. Hiljem jõudsid parteid kokkuleppele. Valitsust kritiseeriti hilinenud reaktsiooni eest 2004. aasta India ookeani maavärinale, milles hukkus norralasi. Peaminister tunnistas valitsuse vigu selles asjas.

Aastal 2005 oli vaidluse all erakoolide küsimus. Opositsioonilised Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei olid vastu valitsuse kavale lubada erakoole, välja arvatud alternatiivharidust ja religioosset haridust andvad koolid.

2005. aasta alguses näitasid arvamusküsitlused peaministri populaarsuse langust ning kõige populaarsemaks parteiks osutus Tööpartei. Selle juht Jens Stoltenberg oli märtsist 2000 oktoobrini 2001 olnud peaminister ning oli valimiste eel populaarne. Arvamusküsitlused näitasid, et Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei võivad moodustada punarohelise koalitsiooni, mis saab Stortingis enamuse. Tööpartei ja Sotsialistlik Vasakpartei lubasid võtta Keskpartei valitsusse ka juhul, kui see pole enamuse saamiseks tarvilik. Punaroheliste tähtsaim valimislubadus oli suunata rohkem naftaraha heaolule. Nad kritiseerisid Bondeviki valitsust, mis kärpis rikaste makse, millest saadud raha oleks saanud kulutada tööpuudusega võitlemiseks, haridusele ja eakate abistamisele. Bondevik on hoiatanud, et punaroheliste plaanide teostumine kärbiks majanduskasvu ja tõstaks intressimäärasid.

Pressikonverentsil 20. juunil ütles Progressipartei juht Carl Ivar Hagen, et tema partei ei toeta pärast valimisi uut koalitsiooni, kui Bondevik saab jälle peaministriks. Sellega andis ta mõista, et parem kandidaat oleks Erna Solberg. See aitas kaasa ebakindlusele parempoolsete leeris.

Punaroheliste seas on olnud lahkarvamusi välispoliitika küsimustes (Tööpartei toetab Euroopa Liiduga ühinemist, Sotsialistlik Vasakpartei mitte). Thorbjørn Jagland Tööparteist on ajalehtedes rünnanud Sotsialistlikku Vasakparteid.

Nädal enne valimisi näitasid arvamusküsitlused Sotsialistliku Vasakpartei populaarsuse langust ning Venstre ja Høyre populaarsuse tõusu. Päev enne valimisi näitasid arvamusküsitlused punarohelistele ja parempoolsetele võrdseid šansse.

Kujunes välja kaks võimalikku valitsuskoalitsiooni: senine koalitsioon (Høyre, Kristlik Rahvapartei ja Venstre; peaministrikandidaat Kjell Magne Bondevik ja punaroheline koalitsioon (Tööpartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei; peaministrikandidaat Jens Stoltenberg).

Ametiühingute kampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ametiühingute liit Landsorganisasjonen (LO) püüdis määrata valimiskampaania teemad. Kampaania "Du bestemmer – LO på din side" ("Sina otsustad – LO sinu kõrval") raames küsis ta kõigilt oma 850 000 liikmelt, mis peaksid olema valimiskampaania teemad.

Koolivalimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

5. ja 6. septembril peeti kooliõpilaste seas "koolivalimised". Kehtivaid hääli oli 116 599.

Koolivalimiste tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Progressipartei 24,9% (võrreldes eelmiste koolivalimistega 10,8% võrra rohkem)
  • Tööpartei 21,8% (10,1% võrra rohkem)
  • Sotsialistlik Vasakpartei 16,7% (6,8% võrra vähem)
  • Høyre 11,7% (4,7% võrra vähem)
  • Keskpartei 7,2% (2,6% võrra rohkem)
  • Punane Valimisliit 4,3% (0,6% võrra vähem)
  • Kristlik Rahvapartei 3,6% (2,5% võrra vähem)
  • Venstre 3,2% (0,3% võrra vähem)

Punaroheline koalitsioon oleks nende tulemuste järgi saanud 118 mandaati.

Valimiste vaatlejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valimistel oli 27 välisvaatlejat Kõrgõzstanist, Tadžikistanist, Kasahstanist, Usbekistanist, Gruusiast, Aserbaidžaanist, Armeeniast ja Moldovast. Nad külastasid 6 valda. Valimiste vaatlemine oli Norra Välispoliitika Instituudi ja Norra Helsingi Komitee ühisprojekt.

Rikkumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühes valimisjaoskonnas Sør-Trøndelagi maakonna Holtåleni kommuunis avastas üks valija pärast seda, kui 12 inimest oli hääletanud, et puuduvad Venstre partei hääletussedelid. Jaoskond suleti ajutiselt, kuni sedelid saabusid.

Välisvaatlejad ja paljud valijad olid kriitilised ka selle suhtes, et paljudes valimisjaoskondades ei nõutud hääletajatelt oma isiku tõestamist.

Valimistulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. septembril kümme minutit pärast südaööd kohtusid parteide juhid Stortingi hoones. Oli peaaegu selge, et punaroheline koalitsioon on valimised võitnud. Tulemused olid saadud 420 kohalikust omavalitsusest 433 seast. Punarohelised olid saanud 88 kohta ning valitsuskoalitsioon ja Progressipartei kokku 81 kohta.

Lõplikel andmetel sai punaroheline koalitsioon 87 kohta ja parempoolsete koalitsioon 82 kohta.

Partei Hääli Kohti
Häältearv % ± kokku ±
Norra Tööpartei (Det norske Arbeiderparti) 862,757 32,7 +8,4 61 +18
Progressipartei (Fremskrittspartiet) 582,284 22,1 +7,4 38 +11
Høyre 372,008 14,1 –7,1 23 –15
Sotsialistlik Vasakpartei (Sosialistisk Venstreparti) 233,069 8,8 –3,7 15 –8
Kristlik Rahvapartei (Kristelig Folkeparti) 178,889 6,8 –5,6 11 –11
Keskpartei (Senterpartiet) 171,124 6,5 +0,9 11 +1
Venstre 156,081 5,9 +2,0 10 +8
Punane valimisliit (Rød Valgallianse) 32,365 1,2 –0,3 0 0
Rannikupartei (Kystpartiet) 21,946 0,8 –0,9 0 –1
Pensionäride Partei (Pensjonistpartiet) 13,559 0,5 –0,1 0 0
Kristlik Koalitsioonipartei (Kristent Samlingsparti) 3,865 0,1 –0,1 0 0
Keskkonnapartei Rohelised (Miljøpartiet De Grønne) 3,652 0,1 –0,0 0 0
Demokraadid (Demokratene) 2,706 0,1 +0,1 0 0
Abordivastaste Nimekiri (Abortmotstandernes Liste) 1,932 0,1 +0,1 0 0
Norra Kommunistlik Partei (Norges Kommunistiske Parti) 1,066 0,0 0,0 0 0
Reformipartei (Reformpartiet) 727 0,0 0,0 0 0
Saamide Partei (Sámeálbmot bellodat, Samefolkets Parti) 660 0,0 0,0 0 0
Liberaalne Rahvapartei (Det Liberale Folkepartiet) 213 0,0 0,0 0 0
Norra Vabariiklik Liit (Norsk Republikansk Allianse) 94 0,0 0,0 0 0
Pilsens Samlingsparti 65 0,0 0,0 0 0
Ühiskonnapartei (Samfunnspartiet) 43 0,0 0,0 0 0
Kokku 2,639,105 100% 169

Võitjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaroheline koalitsioon võitis valimised ning moodustas enamusvalitsuse. Peaministriks sai Jens Stoltenberg.

Norra Tööpartei sai jälle Norra suurimaks erakonnaks ega olnud enam lihtsalt "suurim paljude keskmiste seas". Erakond sai tervelt 61 kohta.

Progressipartei saavutas oma ajaloos parima valimistulemuse, ületades märgatavalt Høyret ning saades peaaegu sama suureks kui Bondeviki valitsuse erakonnad kokku.

Venstrel õnnestus pääseda parlamenti, mis oli vahepeal küsitav. Valimistulemus oli parim 1965. aasta valimistest saadik. Erakond sai parlamendis hoolimata väikesest häälte arvust soliidse arvu kohti, sest tal õnnestus ületada 4-protsendiline valimiskünnis. Peale 6 otsemandaadi sai Venstre 4 lisamandaati.

Kaotajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parempoolsete kaotus oli suurem kui arvud näitasid, sest peaaegu poole parempoolsetele antud häältest sai Progressipartei, mida teised erakonnad ametlikku koalitsiooni ei tahtnud võtta.

Sotsialistlikule Vasakparteile valmistasid tulemused pettumuse, sest valimiskampaania ajal ulatus nende toetus arvamusküsitluste järgi puhuti üle 15%.

Høyre kaotas oma positsiooni suurima parempoolse parteina.

Kristlik Rahvapartei sai peaaegu poole vähem hääli kui eelmistel valimistel. Tegemist on ühe rängema kaotusega partei ajaloos.

Rannikupartei kaotas oma ainsa esindaja parlamendis.

Punane Valimisliit ei pääsenud parlamenti.

Muid tagajärgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stortingi uues koosseisus oli ainukeseks rahvusvähemuse esindajaks Saera Khan Tööparteist. Varem Stortingis olnud Afshan Rafiq Høyrest ei pääsenud enam sisse, sest tema partei kaotas palju hääli.

Tööpartei esindajana pääses parlamenti 21-aastane Anna-Kristin Ljunggren. See on väikseim parlamendiliikme vanus Norra ajaloos. Varem (1989) on 21-aastasena Stortingisse pääsenud Trond Jensrud.

Oma parlamendikohad kaotasid kaks tähtsat Kristliku Rahvapartei poliitikut – keskkonnaminister Knut Arild Hareide ja erakonna endine sekretär Valgerd Svarstad Haugland. Viimane teatas, et lahkub poliitikast.

Kõige parema tulemuse sai üks partei Årdali vallas: Tööpartei sai seal 72,4% häältest.

Reaktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaminister Kjell Magne Bondevik ütles, et tal ei ole head vastust, miks norralased temast loobusid hoolimata majandusbuumist ja sellest, et pärast tema võimuletulekut 2001 on ÜRO igal aastal tunnistanud Norra parimaks maaks, kus elada.

Valimisjärgsed sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Senine valitsus jäi ametisse kuni uus parlament oktoobri keskel kokku tuli.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]