20. sajandi arhitektuur

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
20. sajandi arhitektuuri liigid koos eksisteerimas (Montreal, 2017)
Sydney ooperiteater; Jørn Utzon (1973)

20. sajandi arhitektuur jaotatakse laiemas plaanis kaheks suuremaks arhitektuuristiiliks: modernistlik arhitektuur ja postmodernistlik arhitektuur. Neile lisanduvad väiksemad arhitektuuristiilid nagu juugend, art déco, ekspressionism, funktsionalism, konstruktivism, rahvusvaheline stiil, kõrgtehnoloogiline arhitektuur, strukturalism, neomodernism, dekonstruktivism ja blobism.

Modernismi jõudmine arhitektuuri[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kaasaegne arhitektuur
Glasgow' kunstikooli hoone (1896–1899)

Modernistlik arhitektuur on termin, mida kasutatakse 20. sajandi esimesel poolel tekkinud arhitektuurstiili kohta, mis sai domineerivaks pärast teist maailmasõda. See põhines uutel ehitustehnoloogiatel, eriti klaasi, terase ja raudbetooni kasutamisel, ning 19. sajandil populaarseks saanud traditsioonilise uusklassitsistliku arhitektuuri ja uusbaroki stiilide tagasilükkamisel.[1]

19. sajandi lõpus hakkasid mõned arhitektid vaidlustama traditsioonilisi uusbaroki ja uusklassitsistlikke stiile, mis domineerisid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Charles Rennie Mackintoshi loodud Glasgow' kunstikoolil (1896–1899) olid fassaadid, kus domineerisid suured ja vertikaalsed aknaväljad.[2] Juugendstiili tõid kasutusele 1890. aastatel Victor Horta Belgias ja Hector Guimard Prantsusmaal; see stiil tutvustas uusi taimede ja lillede kujul põhinevaid kaunistusi. Barcelonas kujundas Antoni Gaudí arhitektuuri skulptuuriks. Barcelonas asuva Casa Battlo (1904–1907) fassaadil puudusid sirged jooned; see oli kaetud värvika mosaiikiga, mis oli tehtud kividest ja keraamikast.[2]

Auguste Perre projekteeritud teatrihoone Pariisis (1910–1913)

Arhitektid hakkasid katsetama uusi materjale ja tehnikaid, mis annaks neile suurema vabaduse luua uusi vorme. Aastatel 1903–1904 hakkasid Pariisis Auguste Perret ja Henri Sauvage kasutama raudbetooni, mida varem kasutati ainult tööstusstruktuuris, et ehitada korterelamuid.[3] Raudbetoon, mida võis vormida mis tahes kujuks ja mille abil saab luua tohutuid ruume, ilma et oleks vaja seda toestada, asendas kivi ja tellise, mis olid modernsete arhitektide esmaseks materjaliks. Perret ja Sauvage'i esimesed raudbetooni kortermajad kaeti keraamiliste plaatidega, kuid 1905. aastal ehitas Perre esimese 51. Rue de Ponthieu pargis asuva betoonist parkimismaja – siin jäi betoon tühjaks ja betooni vaheline ruum täideti klaasist akendega. Henri Sauvage lisas Pariisis (1912–1914) Rue Vavin'is asuval kortermajja uue ehitusliku uuenduse. Raudbetoonist hoone oli astmes, kusjuures iga põrand seati allpool asuvast põrandast sammu võrra eemale, luues sellega seeriate kaupa terrasse. Aastatel 1910–1913 ehitas Auguste Perre raudbetoonkonstruktsiooniga teatrihoone Champs-Élyséele, millele oli Antoine Bourdelle'i tehtud fassaad art déco stiilis skulptuursete baasreljeefidega. Raudbetooni kasutamise tõttu ei blokeeri ükski post teatrisaalis pealtvaatajate vaadet lavale.[3]

Otto Wagneri projekteeritud metroopeatus Viinis

Otto Wagner oli Viinis üks tuntumaid uue stiili pioneere Euroopas. Oma raamatus "Moderne Architektur" (1895) kutsus ta üles veel ratsionaalsema arhitektuuristiili kasutamisele, mis põhineb "kaasaegsel elul". Ta kujundas stiliseeritud metroopeatuse Viinis Karlsplatzil (1888–1889), seejärel suurte ornamentidega Majolika maja (1898), enne kui läks Austria Säästupanga ehituse juures (1904–1906) üle palju lihtsamale, geomeetrilisele ja ornamentideta stiilile. Wagner teatas oma kavatsusest väljendada hoone funktsiooni tema välimuses. Raudbetoonist väliskate on kaetud marmorplaatidega, mis olid kinnitatud poleeritud alumiiniumpoltidega. Interjöör oli puhtalt funktsionaalne – suur avatud ruum terasest, klaasist ja betoonist, kus ainsaks kujunduseks on struktuur ise.[2]

Stoclet Palace; Josef Hoffmann (1911)

Viini arhitekt Adolf Loos hakkas ka oma hoonetest eemaldama kõiki ornamente. Tema Steineri maja Viinis (1910) oli näide sellest, mida ta nimetas ratsionalistlikuks arhitektuuriks. Steineri majal tal oli lihtne krohvitud ristkülikukujuline fassaad, kus oli ruudulised aknad ja puudusid kaunistused. Uus populaarne liikumine, mis sai tuntuks kui Viini sektsioneerimine, levis Austriast kaugemale. Josef Hoffmann, Wagneri üliõpilane, ehitas Brüsselis elamuhoone Palais Stocleti 1906.–1911. aastal, millest sai mälestusmärk varajasest moderniseeritud arhitektuurist. See hoone on ehitatud tellistest ja kaetud Norra marmoriga ning koosneb geomeetrilistest plokkidest – tiibadest ja tornist. Maja ees asuv suur bassein peegeldas selle geomeetrilisi kuubikuid. Interjöör oli kaunistatud Gustav Klimti ja teiste kunstnike maalidega ning arhitekt kujundas isegi majas elavatele perekondadele riideid, mis sobiksid arhitektuuriga.[2]

Ettevõtte AEG turbiinitehas; Peter Behrens (1909)
Tauti klaaspaviljon Kölnis

Tuntud arhitektuurikommentaator Hermann Muthesius lõi 1907. aastal Münchenis Saksa tööorganisatsiooni Deutscher Werkbund. Selle eesmärk oli tuua kokku disainerid ja tööstusettevõtted, et teha hästi kujundatud kõrgekvaliteedilisi tooteid ja protsessi käigus leiutada uut tüüpi arhitektuuri [16]. Algselt koosnes organisatsioon kaheteistkümnest arhitektist ja äriühingust, kuid see laienes kiiresti. Arhitektide hulka kuulusid Peter Behrens, Theodor Fischer (kes oli selle ühingu esimene president), Josef Hoffmann ja Richard Riemerschmid.[4] 1909. aastal töötas Behrens välja moderniseeritud stiilis ühe selle aja mõjukama tööstushoone, AEG turbiinide tehase – funktsionaalse monumendi, mis koosneb terasest ja betoonist. Aastatel 1911–1913 töötasid Adolf Meyer ja Walter Gropius, kes mõlemad töötasid varem Behrensi nimel, veel ühe revolutsiooniline tööstusettevõte ehituse juures – Faguse tehase, mis asub Alfeld an der Leine'is. Ehitis oli ilma ornamendita, kus kõik konstruktsioonielemendid olid nähtavad. Deutscher Werkbund korraldas Kölnis moderniseeritud disainidest suure ekspositsiooni vaid paar nädalat enne esimese maailmasõja puhkemist 1914. aasta augustis. Bruno Taut ehitas 1919. aasta Kölni näitusel revolutsioonilise klaaspaviljoni.[1]

Postmodernism arhitektuuris[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Postmodernistlik arhitektuur
Guild House; Robert Venturi (1960–1963)

Postmodernism on stiil, mis hakkas arenema 1960ndatel vastukaaluks modernistlikule arhitektuurile, kuna see oli kasin, formaalne ja vähesete valikuvõimalustega. Eriti veel üle maailma levinud tavapärase stiili üle, mille peamised autorid olid Le Corbusier ja Ludwig Mies van der Rohe. Liikumise käivitas arhitektuuris Robert Venturi oma raamatuga, mis ilmus aastal 1966 "Complexity and Contradiction in Architecture". Stiil ise õitseb alates 1980 ja läbi 1990ndate eriti tänu arhitektide Venturi, Philip Johnsoni, Charles Moore ja Michael Gravesi töödele. 1990ndate lõpus jagunes postmodernistlik stiil omakorda erinevateks abstraktseteks osapoolteks nagu kõrgtehnoloogiline arhitektuur, uusklassitsism, dekonstruktivism, mis kestavad tänapäevani.[5]

Modernismi funktsionaalsete doktriinide asemel pakkus Venturi tuua fassaadil esile esmase rõhuasetusena ajalooliste elementide kaasamist, ebatavaliste materjalide vähese kasutamist ja ajaloolisi vihjeid ning fragmentatsiooni ning modulatsioonide kasutamist, et muuta hoone huvitavaks.[6]

Venturi teise raamatu, "Las Vegases õppimine" (ilmus 1972) kaasautor oli tema abikaasa. Koos Denise Scott Browni ja Steven Izenouriga arendas Venturi edasi oma argumente modernismi vastu. Ta kutsus arhitekte üles võtma arvesse ja tähistama olemasolevat arhitektuuri, mis on juba ehitatud ning pigem mitte proovima kasutada enda vaimusilmas nähtud utoopiat oma fantaasiatest. Ta väitis, et ornamendid ja dekoratiivsed elemendid "vastavad olemasolevate variatsioonide ja kommunikatsiooni vajadustele".

See raamat aitas lugejatele tutvustada uusi mõtteid, pannes kokku kõik elemendid tervest arhitektuuri ajaloost – nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest stiilist ning nii kõrgstiilist kui ka alamstiilist. Vastuseks Mies van der Rohe tuntud väljendile "vähem on rohkem" vastas Venturi, et "vähem on igavam". Venturi viitas näidetena Philadelphias asuvale Guildi majale, milles tervitati mitmekülgseid ja ajaloolisi viiteid, kuid ei tuldud tagasi vanade stiilide juurde.[6] Arhitekt Aldo Rossi käivitas samal ajal Itaalias revolutsiooni range modernismi vastu. Ta kritiseeris Itaalia linnades sõja ajal hävitatud hoonete taastamist modernistliku stiili järgi, millel ei olnud mingit seost arhitektuurilise ajalooga, originaalsete tänavaplaanidega või linnade kultuuriga.

Rossi nõudis, et linnad üles ehitataks selliselt, et säiliksid ajaloolised struktuurid ja kohalikud traditsioonid. Sarnased ideed ja projektid esitati 1980. aastal Veneetsia biennaalil. Vajadust postmodernistliku stiili järgi toetasid paljud tuntud arhitektid üle maailma, näiteks nagu Christian de Portzamparc Prantsusmaal, Ricardo Bofill Hispaanias ja Arata Isozaki Jaapanis.[6]

Tuntud 20. sajandi hoonete näiteid[muuda | muuda lähteteksti]

Tantsiv maja[muuda | muuda lähteteksti]

Tantsiv maja (1996)

Tantsiv maja (Dancing House) meenutab Prahas kohta, kus varem asunud maja hävines 1945. aastal, kui linna pommitasid USA lennukid. Kuni 1960. aastani seisid seal varemed, hiljem ostis valduse ja muutis selle elamisväärseks Václav Haveli perekond, kes veetis seal suurema osa oma elust.

1986. aastal käis tšehhi arhitekt Vlado Milunić välja esimesed mõtted, millise hulljulge projekti sooviks ta just sellesse piirkonda luua, ning arutas ideed naabriga, sel ajal vähe tuntud dissidendi Václav Haveliga.

Paar aastat hiljem, Velvetrevolutsiooni ajal, sai Havel populaarseks juhiks ja valiti hiljem Tšehhoslovakkia presidendiks. Tänu tema abile kasvas selle maa-ala arendamise idee. Havel otsustas lõpuks, et Milunić võiks arendaks ideed edasi, lootes muuta see hoonete grupp kultuurikeskuseks.

Sellist stiili tuntakse dekonstruktivistlikuna (disainerite jaoks "uusbarokk") selle ebatavalise kuju tõttu. Milunići "Tantsu" välisvormi toetab 99 betoonpaneeli, millest igaüks erineb oma kuju ja mõõtmetega. Hoone ülaosas on suur keerdunud metallkonstruktsioon hüüdnimega Medusa.

Casa Milà[muuda | muuda lähteteksti]

Casa Milà (1990)

Barcelonas asuva Casa Milà pindala on 1320 m2 ning asub krundil pindalaga 1620 m2. Gaudí tegi oma esimesed visandid sellest hoonest Sagrada Família töökojas. Ta kujundas maja konstantseks kõveraks, nii väljastpoolt kui ka sisemiselt, mis sisaldasid kontrollitud geomeetriat ja looduslikke elemente. Casa Milà koosneb kahest ehitisest, mis on struktuurilt ehitatud ümber kahe sisehoovi pakkudes valgust üheksale korrusele: keldrikorrusele, esimesele korrusele, mezzanino'ile, põhi- (või ülemisele) korrusele, neljandale korrusele ja pööningule. Keldrikorrus oli mõeldud garaažiks, peamiseks elamiskohaks on Milase korrus (korrus, mille mõõtmed 1332 m2) ja ülejäänud 20 korterit.

Saadud paigutus on kujundatud asümmeetrilise kujuga 8-na, kuna sisehoovid on erineva kujuga ja suurusega. Pööningul asusid pesu ja kuivatusalad, moodustades hoone ventilatsiooniruumi.

Üks hoone kõige tähelepanuväärsemaid elemente on kroonitud katuseakendega katusealune, kus asusid treppide väljapääsud, ventilaatorid ja korstnad. Kõik need lubjast ja tellistest valmistatud elemendid on kaetud purustatud marmori või klaasiga. Nad omavad arhitektuurilist funktsiooni, kuid on ka hoones integreeritud kui tõelised skulptuurid.

Korteritel on dünaamilised reljeefsed krohvitud laed, käsitsi töödeldud puituksed, -aknad ja -mööbel, samuti keraamilised plaadid ja erinevad dekoratiivsed elemendid.

Trepid olid kavandatud teenindussissepääsudeks, kusjuures peamine juurdepääs korteritele oli liftiga, välja arvatud kõrgemal korrusel, kuhu Gaudí lisas silmapaistva sisepinnaga trepi. Gaudi tahtis, et korterites elanud inimesed teaksid kõik üksteist. Seetõttu oli kõigil teistel korrustel ainult liftid, nii et inimesed erinevatel korrustel kohtusid üksteisega.

Guggenheim Museum Bilbao[muuda | muuda lähteteksti]

Guggenheim Museum Bilbao (1997)

1991. aastal soovitas Baskimaa valitsus Saalomoni R. Guggenheimi sihtasutusele, et ta rahastab Guggenheimi muuseumi, mis ehitati Bilbao väsinud sadamaalale ning mis on kujunenud linna peamise sissetulekuallikaks.[7][8][9] Baski valitsus nõustus katma 100 miljoni USA dollariga ehituskulud, et luua 50 miljoni USA dollari suurune omandamisfond, maksta Guggenheimi jaoks ühekordse tasuna 20 miljonit USA dollarit ja toetada muuseumi 12 miljoni USA dollari suurust aastaeelarvet. Vastutasuks nõustus sihtasutus asutuse juhtimisega, Bilbao muuseumiosade püsiva sissetuleku kogumisega ja ajutiste näituste korraldamisega.[10]

Muuseum on ehitati Ferrovialil[11] ning see läks maksma 89 miljonit dollarit. Umbes 5000 elanikku Bilbaos osalesid muuseumi esinduslikul eelavamisel väljaspool muuseumi. Enne ametlikku avamist toimusid muuseumi ees tulemängud ja kontserdid. 18. oktoobril 1997 avas muuseumi ametlikult Hispaania kuningas Juan Carlos I.[9]

Muuseum on sujuvalt integreerunud linna konteksti, avardades selle kivist, klaasist ja titaanist ühendatud kujundeid 32 500 ruutmeetri (350 000 ruutmeetri) suurusel alal piki Nervióni jõge, linna vanas tööstuslikus südames. Kuigi tänavalt vaadates tundub hoone tagasihoidlik, on see jõe poolt vaadates kõige muljetavaldavam.[12][13] Näituseruume on püstitatud 24 000 m2 suurusel alal, millest 11 000 m2 on väljapaneku pind. Sellele alale ajal ühendati New Yorgis ja Veneetsias asuvad kolm Guggenheimi kollektsiooni. 11 000 m2 näitusepinda jagatakse 19 galerii vahel, millest kümme järgivad klassikalist ortogonaalset plaani, mida saab väljastpoolt oma kivist viimistluse järgi identifitseerida.[9] Ülejäänud üheksa galeriid on ebaregulaarselt kujundatud ja neid saab väljastpoolt tuvastada nende keerduvate titaanist orgaaniliste vormide alusel. Suurim galerii on 30 meetrit lai ja 130 meetrit pikk.[8][12] 2005. aastast asub seal Richard Serra monumentaalne skulptuurinstallatsioon "The Matter of Time", mida Robert Hughes nimetas "julgeks ja ülimlikuks".

Hundertwasserhaus[muuda | muuda lähteteksti]

Hundertwasserhaus (1983)

Hundertwasserhaus on kortermaja Austrias, mis on ehitatud Austria kunstniku Friedensreich Hundertwasseri ideede järgi koostöös arhitekt Joseph Krawinaga. See ekspressionistlik mälestusmärk Viinis asub Landstraße linnaosas Kegelgasse ja Löwengasse tänava nurgal.

Friedensreich Hundertwasser alustas tööd maalrina. Alates 1950 hakkas ta järk-järgult huvituma arhitektuurist. 1972. aastal tegi ta esimesed hoonete mudelid telesaate "Wünsch dir was" ("Tee soov") jaoks, kus ta esitles oma ideed rohelistest katustest, nagu "metsased üürnikud" ja "aken paremal", mis kaunistaks üürniku kogu akna fassaadi. Nendes mudelites arendas ta ka uued arhitektuurilised kujundid nagu "silmapilukujulised" "kõrghoonelised maamajad".[14]

Ülikooliloengute aegu ja ka mujal arhitektidega kohtudes väljendas Hundertwasser sageli muret, et arhitektid ei aita piisavalt kaasa sellele, et inimese ja looduse vahel valitseks arhitektuuriline harmoonia. Kõik need arutlused viisid lõpuks koostööni Hundertwasseri ja arhitekt Josef Krawina vahel, et praktiseerida Hundertwasseri ideid looduse ja inimese harmoonilisest kooseksisteerimisest ka tegelikus elus.

Aastatel 1983–1985, järgides Friedensreich Hundertwasseri ideid ja perspektiive, sai hoone lõpuks valmis ehitatud. Selle arhitekt ja kaasautor oli Viini ülikooli professor Josef Krawina ja planeerija Peter Pelikan. Selle hoones on ebatasane põrand [15], katus on kaetud mulla ja muruga, suured puud kasvavad ruumide sees ning nende juured ulatuvad isegi akendest välja. Hundertwasser ei küsinud hoone planeerimise eest mingit raha, öeldes et see oli seda väärt, et sinna midagi muud jubedat ei oleks ehitatud.

Hoones on 53 korterit, 4 büroopinda, 16 privaatset rõdu, 3 ühisrõdu ja kokku 250 puud ja põõsast. Hundertwasseri hoone on üks Viini kõige rohkem külastatud objekte ja on arvatud Viini kultuuriobjektide hulka.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Tietz, Jurgen (1999). The Story of Architecture of the 20th century. Konemann: ISBN 3-8290-2045-7.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bony, Anne (2012). L'Architecture Moderne (prantsuse keeles). Larousse: ISBN 978-2-03-587641-6.
  3. ↑ 3,0 3,1 Poisson, Michel (2009). 1000 Immeubles et monuments de Paris (prantsuse keeles). Parigramme: ISBN 978-2-84096-539-8.
  4. ↑ Joseph August Lux: Werkbund Promoter, Historian of a Lost Modernity," Journal of the Society of Architectural Historians
  5. ↑ Hopkins, Owen (2014). Les styles en architecture- guide visuel (prantsuse keeles). Dunod: ISBN 978-2-10-070689-1.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Ghirardo, Diane (1996). Architecture after Modernism. Thames and Hudson: ISBN 2-87811-123-0.
  7. ↑ Templar, Karen. "Frank Gerry", Salon, Oktoober 5, 1997
  8. ↑ 8,0 8,1 "Guggenheim Museum Bilbao", The Solomon R. Guggenheim Foundation;April 4, 2012
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 [1], CNN, October 18, 1997
  10. ↑ Riding, Alan. "A Gleaming New Guggenheim for Grimy Bilbao", The New York Times, 24 June 1997.
  11. ↑ "Ferrovial history". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. august 2010. Vaadatud 23. novembril 2017.
  12. ↑ 12,0 12,1 Muschamp, Herbert. "The Miracle in Bilbao", The New York Times Magazine, September 7, 1997
  13. ↑ Templer, Karen. "Frank Gehry", Salon, October 5, 1999
  14. ↑ Hundertwasser Architecture, For a More Humane Architecture in Harmony with Nature. Cologne: Taschen. 2007.
  15. ↑ Brikcius, Eugen (1992). Die entzauberte Idylle: Österreichische Spaziergänge (saksa keeles). ISBN 978-3-7001-3261-5.
  16. ↑ Stallein, Rudi (2002). "Hundertwasser-Bauwerke: Sehenswürdigkeiten in einem Rausch aus Farben und Formen". FAZ.NET.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=20._sajandi_arhitektuur&oldid=6522916"