Šumšu

Allikas: Vikipeedia
NASA satelliidifoto. Vasakul Paramuširi saar, paremal Kamtšatka poolsaare lõunatipp Lopatka neem.
Šumšu asendikaart
Šumšu kaart
Aerofoto vanast Jaapani lennuväljast ja mahajäetud Baikovo külast.
Vaade Baikovost põhja poole. Taamal on Bolšoje järv, mida on kasutatud vesilennukite lennuväljana. Esiplaanil on tankitõrjekraavid.

Šumšu [šumš'uu] (vene keeles Шумшу, jaapani keeles 占守島 (Shumushu-tō)) on saar Kuriili saarestikus Suur-Kuriilide põhjarühmas. Saare geograafilised koordinaadid on 50°37'...50°52' N, 156°10'...156°31' E.

Kamtšatka poolsaare ja Šumšu saare vahel on umbes 11 km laiune Esimene Kuriili väin. Kamtšatka lõunatipp Lopatka neem on Šumšu põhjatipust Kurbatovi neemest idas. Läände jäävast Paramuširi saarest eraldab teda 1,8 km laiune Teine Kuriili väin. Sealsest Severo-Kurilski linnast jääb ta 2 km kaugusele.

Šumšu pindala on 388 km²[1] või 231,4 km[2]. Saare pikkus on 29,5 km ja laius 19,9 km.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Šumšu suurim kõrgus merepinnast on 189 m[1] (Võssotnaja mägi ehk Võssokaja mägi). Ta on Kuriilide suurtest saartest kõige madalam ja põhjarühma saartest ainuke, millel pole ühtki vulkaani. Saare kesk- ja põhjaosa on tasased; seal on arvukalt lõhesid ja kuristikke, milles voolavad jõed[3]. Rand on mägine ja kaljune[3]. Põhja- ja looderand on järsk, paiguti lahtiste kividega[3].

Saar pärineb Kesk-Pleistotseenist[1].

Maastikku iseloomustavad padurad, sood ja järved. Suurim järv on Bolšoje.

Udud on sagedased. Talvel langeb õhutemperatuur 15 külmakraadini, esineb tuisku.

Rannikul kasvab lehtadru. Saarel valdavad põõsastena kasvavad lepad ja seedrid. Saare kesk- ja põhjaosa on ilma puudeta<ref name="Glantz"/>.

Rannikul elavad viigrid ja Stelleri merilõvid. Maismaal elab väikesi närilisi, punarebaseid ja pruunkarusid.

Haldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saar kuulub Venemaa Sahhalini oblasti Severo-Kurilski linnaringkond (varem Severo-Kurilski rajooni).

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püsiasustus tänapäeval puudub. Peaasula oli Baikovo küla, teised tähtsamad asulad Kurbatovo, Šumnõi ja Babuškino.

19. sajandi keskpaigas oli saarel ainusid ja venelasi kokku 100 (50 meessoost ja 50 naissoost elanikku)[4].

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt elasid saarel ainud.

1711. aastal külastas saart jakuudi kasakas Ivan Kozõrevski[5]. Aastal 1713 käis ta seal 50-liikmelise ekspeditsiooniga baidarkadega teist korda[6]. Ta leidis jaapani päritolu esemeid ja sai ainudelt teateid lõunapoolsete saarte kohta[6].

Et saar asub mandri lähedal, jõudsid sinna 18. sajandil vene kütid ja karusnahakaupmehed. Sellelt saarelt liikusid nad edasi teistele Kuriili saartele ja Sahhalinile.

Aastal 1855 sai saarest Shimoda lepinguga Venemaa territoorium, 1875 läks see Peterburi lepinguga Jaapanile. Otsese läheduse tõttu Venemaale kindlustati saart tugevasti, muu hulgas rajati õhujõudude tugipunkt Kataoka (hiljem Baikovo). Kohalikud ainud asustati ümber Šikotanile[7].

Teise maailmasõja ajal oli saarel Jaapani Kataoka mereväebaas (5. laevastiku peakorter) koos lennuväljaga saare edelaranna juures ning Miyoshino lennuväli saare keskosas. Saarelt valmistati ette rünnakuid Attu ja Kiska saarele Aleuutidel. Ameeriklased omakorda käisid Attult Šumšud pommitamas. Šumšul oli 9 tugevdatud kindlustust ning 20 rannakaitsekindlustust. Kindlustuste rajamisel kasutati Hiina ja Korea sõjavange. Nagu selgus Tōkyō protsessil, tapeti hiljem 10 tuhat vangi, saates nad ookeanile.[8]

15. augustil 1945, kolm tundi pärast Gyokuon-hōsōd andis Nõukogude Kaug-Ida komandör marssal Vassilevski Kamtšatka Kaitsetsooni komandörile kindralmajor Aleksei Gnetškole käsu vallutada 25. augustiks Šumšu, Paramušir, Onekotan ja teised Suur-Kuriilide põhjarühma saared[9]. 16. augustil asus Kamtšatkalt 101. laskurdiviisi komandöri kindralmajor Porfiri Djakovi ning Petropavlovski mereväebaasi komandöri kapten Dmitri Ponomarjovi juhtimisel teele dessantlaevastik 8800 mehe, ühe mereväepataljoni, kahe laskurpolgu, 80 lennuki ja 64 alusega[9]. Šumšud ja Paramuširi kaitses kindralleitnant Tsutsumi Fusaki juhitud Jaapani 91. diviis 23 tuhande mehe, umbes kahesaja kerge- ja raskesuurtükiga, 85 tanki ja 8 lennukiga[9]. Saare garnisonis oli 8500 meest, 60 tanki ning kuni 100 suurtükki ja miinipildujat[10]. Saarel oli palju dotte ja dzotte, mida ühendasid maa-alused galeriid. Et Jaapan oli kapituleerunud, oodati alistumist lähimatele liitlaste vägedele, kelleks arvati olevat ameeriklased. 18. augusti koidikul ründas Nõukogude Liit 8300 mehega üllatusrünnakuga Šumšud[9]. Tsutsumi oli valmistunud relvi maha panema ega oodanud Punaarmee rünnakut[9]. Sõdurid, kes pidasid ründajaid ameeriklasteks, pidasid veepiiril algul hästi vastu, tappes rünnakut tagasi lüües umbes 2000 vastase sõdurit[9]. Tsutsumi põhijõud olid koondunud kindlustustesse saare keskosas[9]. 19. augustil andis 5. piirkonna armee komandör kindralleitnant Higuchi Ki'ichirō Sapporost käsu peatada võitlus, relvad ära anda ja alustada läbirääkimisi[11]. Nõukogude pool ei lasknud sellel sündida. Saar vallutati selle pärast raskeid lahinguid 21. augustil. Lahingu käigus katsid madrus Pjotr Iljitšov ja esimese järgu kapten Nikolai Vilkov oma kehaga vaenlase dzoti ambrasuurid. Viimast korda sõja käigus leidis aset kamikaze-rünnak: üks Tsutsumi kolmest lennukist rammis Nõukogude eskortlaeva. Šumšu vallutamine oli kogu Kuriili operatsiooni (Kuriilide dessandi) otsustav sündmus. 23. augustil kirjutasid Jaapani delegatsioon, mida juhtisid Tsutsumi, tema staabiülem Yanagioka Takeshi ja 5. piirkonna armee staabiülem Suizu Mitsuru ning Nõukogude delegatsioon, mida juhtisid kindralid Gnetško ja Djakov ning Nõukogude Vaikse ookeani laevastiku viitseadmiral Aleksandr Frolov, alla vaherahule[12]. 24. augustil hakkasid Jaapani sõdurid relvi ära andma. Nõukogude allikate järgi langes üle 1500 Nõukogude sõjaväelase ja 1000 Jaapani sõjaväelast. Jaapani allikate järgi olid Nõukogude poole kaotused surnute ja haavatutena 3000 meest, Jaapani poolel langes 600 ning sai haavata 500–700 meest. Nõukogude poole suured kaotused olid tingitud halvast ettevalmistusest. Lahingus osalesid ka tankid. See oli Nõukogude-Jaapani sõja viimane lahing.

Aastast 1946 on see Nõukogude Liidu (1991. aastast Venemaa) territoorium. San Francisco rahulepinguga 1951 loobus Jaapan igasugustest pretensioonidest sellele saarele. Nõukogude Liit sellele lepingule alla ei kirjutanud, mistõttu jaapanlased peavad seda Venemaa suhtes kehtetuks ning saare staatust määratlematuks.

1952. aasta tsunami põhjustas saarel purustusi.

Aastal 1990 kukkus üks lennuk Baikovo lähedal alla. Üks inimene sai surma. Lennuväli suleti ja küla jäeti maha. Elanikud asusid ümber põhiliselt Severo-Kurilskisse.

Kuni 1990ndateni oli saar asustatud.

2006. aasta seisuga tegutsesid ainult kaks majakat ja piirivalvekordon saare põhjaosas.

Inimtegevuse jäljed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baikovo tugipunkt ja asula on tänapäeval maha jäetud. Veel 1990-ndatel maandusid jaapanlaste lennuväljal lennukid Let L-410 Turbolet Jelizovost.

Saarel on seniajani näha 1945. aasta sündmuste jäljed. Jaapanlased on maha jätnud hulga kindlustusi: dotid, dzotid, kaevikud, tankitõrjekraavid, laohooned. Saarele on laiali pillatud tankide ja lennukite jäänuseid, lennukipomme, mürske ja padruneid. Saare ümber on transpordilaevade jäänuseid. Kogu saar on kaetud pommilehtritega. Saarel on dotte, millest saab tulistada peaaegu kõiki kohti saarel.

Kohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asulad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varemed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ankrukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neemed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vooluveekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaljud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seljakud[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 International Kuril Islands Project
  2. kurilstour
  3. 3,0 3,1 3,2 David Glantz. "Soviet operational and tactical combat in Manchuria, 1945: August storm", 2003, lk 280.
  4. Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov. "Russian Orthodox Church of Alaska and the Aleutian Islands and Its Relation to Native American Traditions: An Attempt at a Multicultural Society", 2004, lk. 37–38.
  5. Шишов А.В. Россия и Япония. История военных конфликтов
  6. 6,0 6,1 Patrick March. "Eastern destiny: Russia in Asia and the North Pacific", lk. 72
  7. Toshikazu Sasaki. Eternally Vanished: The Chishima Ainu and their Culture —Japan's Own Long-buried and Forgotten Foreign Culture
  8. Нужен ли истории глянец?
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Eiji Takemae, Robert Ricketts. "The allied occupation of Japan", lk. 86.
  10. На Камчатке готовятся отметить 60-ю годовщину десантной операции по освобождению Курильских островов, ITAR-TASS, 20. august 2005
  11. Eiji Takemae, Robert Ricketts. "The allied occupation of Japan", lk. 86–87
  12. Eiji Takemae, Robert Ricketts. "The allied occupation of Japan", lk 87

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

50.73333333156.31666667