Ülo-Kaunileid Parbus
Ülo-Kaunileid Parbus (8. mai 1928 Tartu – 29. juuni 2013) oli eesti keeleteadlane ja koduloolane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ülo-Kaunileid Parbus oli politseiniku poeg.[1]
Lõpetas 1952 Tartu Kaugõppekeskkooli, 1962 TÜ eesti filoloogia osakonna, 1964–66 TÜ aspirant. Oli 1961–64 Tartu 1. keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 1966–69 TÜ eesti keele kateedri õpetaja, ühtlasi 1968–69 ajaloo-keeleteaduskonna kaugõppeprodekaan, 1969–72 Oulu Ülikooli eesti keele lektor, 1976–88 Tartu Keeltekooli soome keele õpetaja, 1988–91 Rahvarinde Eesti Kultuurikeskuse juhataja. Õpetanud tänapäeva eesti keelt, eesti dialektoloogiat, praktilist eesti keelt, juhendanud murdepraktikat. Avaldanud ligemale 200 keeletundi venekeelsetes ajalehtedes.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Töid eesti dialektoloogiast ja õigekeelsusest, hiljem ka genealoogilisi ja koduloolisi uurimusi.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Anseküla murrakust. // Eesti keele ringi töid. TRÜ eesti keele kateeder. Tartu, 1964
- Kirjakeelest, siirdekeelest ja murdekeelest. // Emakeele Seltsi aastaraamat 12 (1966)
- Kui eksamitööks oleks etteütlus. // Keel ja Kirjandus (1967) 2
- Mitu ö-d on saarte murdes? // Keel ja Kirjandus (1967) 7
- Mõtteid eesti murdeuurimise suundadest. // Keel ja Kirjandus (1968) 6
- Karja mõisa talupojad 1795–1858. Tartu, 2004, 2. trükk 2005
- Leisi mõisa talupojad 1795–1858. Tartu, 2005
- Karja kirikumõisa, Aru mõisa ja Triigi mõisa talupojad 1795–1858. Tartu, 2006
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 235.
- Olev Remsu. Ülo Parbus, Linda Eringson ja Boriss London. Mälestuskilde ülikooliajast, Looming 2021/1.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.