Ühistöö

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Ühistöö
Ühistöö meditsiini- ja toitluspunkti töötajad Vastseliina (nüüd Lepassaare raudteejaamas). Vasakult kolmas 2. diviisi sidumissalga nooremarst Arthur Amon, paremalt kolmas punkti juhataja sõjaväeametnik Artur Klimberg (1919)
Asutatud 6. detsember 1918
Tegevuse lõpetanud 1921
Peakorter Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone
Tegevuspiirkond Eesti
Juht Voldemar Päts
 See artikkel räägib Vabadussõja ajal tegutsenud abiorganisatsioonist; ajalehe kohta vaata Ühistöö (Rapla ajaleht)

Ühistöö oli vabatahtlikest koosnev abiorganisatsioon, mis tegeles peaasjalikult Vabadussõja ajal meditsiiniliste, logistiliste ja heategevuslike ülesannetega algselt sõjas oleva Eesti Rahvaväe ja hiljem ka Eesti ühiskonna laiemaks toetamiseks.[1][2]

Ühingu asutamiskoosolek toimus Tallinna õpetajaskonna initsiatiivil 6. detsembril 1918 Tallinnas ja selle juhiks sai Voldemar Päts, kes sai hiljem selle töö eest Vabadusristi III liigi (tsiviilteenete eest) 2. järgu aumärgi.[3] Järgnevalt asutati ühingu esindusi ka mujal Eestis.[4] Ühistöö tegevuse arenedes eraldati sellest hiljem alamosakonnad, mis tegelesid vastavalt haavatute ja haigete abistamise, tegeva sõjaväe toetamise ning sõjapõgenike ja sõjavangide eest hoolitsemisega. Nendest osakondadest moodustati 18. jaanuaril 1919 Vabariigi Valitsuse otsusega uus iseseisev organisatsioon – Eesti Punane Rist, mis pidi alluma Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülemale.[4]

Pärast Vabadussõja lõppu tegutses ühing edasi põhiliselt palgatöölistega, tegeldes erinevat tüüpi heategevusliku tööga ja annetuste korjamisega Vabadussõja mälestusmärkide püstitamiseks. Ühistöö lõpetas tegevuse 1921. aastal.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ühistöö meditsiini- ja toitlustuspunkti töötajad koos haavatuga. Paremal punkti juhataja sõjaväeametnik Artur Klimberg, 1919

1. detsembril 1918 toimus Estonia teatris Eesti Ajutise Valitsuse esindajate ja ärksamate kodanike osavõtul rahvakoosolek, kus arutati, kuidas saaksid tsiviilisikud käimasolevat vabadusvõitlust omalt poolt toetada. Koosolekul otsustati, et kõik organisatsioonid peavad kohustama oma liikmeid astuma Kaitseliitu, varustama Rahvaväge moonaga ja andma võimaluste piires riigile laenu.[5] Samuti tuli arutlusele Tallinna õpetajaskonna hulgas tekkinud mõte luua eraldi tsiviilorganisatsioon, mis aitaks valitsust ja sõjaväge iseseisvuse kaitsmisel.[3] Mõte oli inspireeritud esimese maailmasõja ajal Venemaal tegutsenud linnade ja omavalitsuste liitudest, mis tegelesid erinevate riigikaitseliste ülesannetega.[5] Riigi Kunsttööstuskooli direktor Voldemar Pätsile, kes oli Konstantin Pätsi noorem vend, anti koosolekul ülesanne valmistada ette sellise organisatsiooni põhikiri,[5] mille valitsus kinnitas ametlikult 5. detsembril.[6][7] Ühingu nime – Ühistöö – mõtles välja Voldemar Pätsi abikaasa Johanna Päts.[8]

Nädal aega hiljem, 8. detsembril, toimus Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi (praegune Inglise kolledž) hoones ühingu asutamiskoosolek, kus valiti liidu juhatus ja määrati juhatuse esimeheks Voldemar Päts.[6] Samuti otsustati, et samas hoones hakkab asuma Ühistöö keskjuhatus, kust koos valitsusega antakse plaanitavalt üle riigi paiknevatele allosakondadele tegevussuuniseid.[8] Seejärel alustati laiema liikmeskonna leidmiseks ajakirjanduses aktiivset kihutustööd.[8]

Tegevus Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Ühistöö vabatahtlikud Vabadussõja lõunarindel kaevikut kaevamas, 1919

Kuna 1918. aasta detsembris puudus Eestis Punase Ristiga sarnanev keskne tervishoiuorganisatsioon, pidi Ühistöö prioriteediks olema esialgu sõjategevuses haavatutele abi andmine ja haiglate varustamine. Sõja algul oli kõigi selliste ülesannetega püüdnud tegelda sõjavägi ise, kuid enamasti ebaõnnestunult, sest võitlevate üksuste koosseisus oli kohati puudus sanitaridest, olemasolevad olid tihti vähekogenud ning haavatute transport sõjaväljalt haiglatesse oli olude sunnil aeglane. Ühistöö ja Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse vahel sõlmitud kokkuleppega jäi sõjaväe hooleks põhiliselt haavatute esmane transport, kuid tagalas anti nad Ühistöö hoole alla. Tagalaülesannetena nähti Ühistööle ette sanitaarvagunite liikumise organiseerimine, hospitalide varustamine ja töökorraldus, haavatute registreerimine ja vastavate nimekirjade avaldamine ajalehtedes, ent näiteks ka sõdurite toitlustuspunktide toimimise tagamine.[8]

Tallinna Ühistöö esimeseks konkreetseks ülesandeks sai Balti jaamas vastuvõtupunkti avamine, kus võetaks rongidega rindelt saabuvad haavatuid ja haigeid vastu, registreeritaks, toidetaks ja vajadusel riietataks, saates nad seejärel edasi linna haigemajadesse.[9] Avamise ajaks oli punktis sadakond vabatahtlikku ja esimese nädalaga käis sealt läbi ligi 200 rindesõdurit.[10] Esimene Ühistöö laatsaret avati Tallinnas Juhkentali tänavas ühes endises Saksa vägede barakis. Seal tegeldi peamiselt kergemalt vigastatutega, keda toodi otse Balti jaama vastuvõtupunktist, raskemalt haavatud viidi teistesse Tallinna linna- ja erahaiglatesse. Esimesed sanitaarvagunid, millest varajasim läks käiku 16. detsembril, leiti juhuslikult Tapa raudteejaamast kaubavagunite vahelt, kuhu need olid jäänud taganevatest Vene vägedest, ja need läbisid seejärel täiendava remondi Tallinnas.[11]

Ühistöö pakkide saatmine Narva rindele, 1919

Kuna Eesti väed olid 18. detsembril bolševike tugeva pealetungi tõttu sunnitud Tartu maha jätma, sai Ühistöö seal tööd alustada alles 13.–14. jaanuaril aset leidnud Tartu lahingu järel, mil linn vabastati. Linnas pandi tööle laatsaretid, loodi raudteejaamades ja rindejoone lähedal sidumispunkte ning organiseeriti riiete ja toidu kogumist annetustena. Sõjaväe rekvireerimiskomisjoni ülesandel koguti sõjaväele ka erinevaid tarbeaineid ja varustust. Samuti töötas Ühistöö jaoks mitu Tartu töökoda, kokku paarsada inimest, seejuures näiteks rätsepa-, king- ja sadulsepatöökojad, püsside ja sõiduvahendite parandustöökoda, pesuköök, nahaparkimisvabrik ja naisseltside veetud õmblustöökojad. Linnas ja rindel loodi Ühistöö initsiatiivil ka toitlustuspunktid.[11]

1919. aasta veebruariks oli meditsiinilised ülesanded Ühistöölt üldiselt üle võtnud Eesti Punane Rist. 9. veebruaril toimus üldkoosolek, millel arutati muuhulgas organisatsiooni ametliku asjaajamise efektiivsemaks muutmist.[9]

20. veebruaril toimus Tallinnas Raekoja platsil (endisel Suurel turul) 14. Ühistöö kongress, mille eesmärgiks oli hõlpsamalt korraldada koostööd Ühistöö allosakondade vahel, aga ka Ühistöö ja Punase Risti ning Ühistöö ja Vabariigi Valitsuse vahel. Samuti seati eesmärgiks töötada välja ühtne Ühistöö kodukord.[12]

Tegevus pärast Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Vabadussõja lõppemist tegutses Ühistöö edasi palgaliste töötajatega. Jätkati pesu õmblemist Ameerika Punasele Ristile ja teenitud raha kasutati kohalike vaeste toetamiseks. Samuti tegeles Ühistöö rahakorjamisega Vabadussõja ausammaste püstitamiseks.[13] Ühistöö lõpetas tegevuse 1921. aastal.[13]

Lisaks anti pärast sõja lõppu 412 inimesele Ühistöö teenetemärk, mis on üks Eesti haruldasemaid aumärke.[10] Samuti andis vabariigi valitsus 14. detsembril 1920 Voldemar Pätsile Vabadusristi III liigi (tsiviilteenete eest) 2. järgu aumärgi, tuues põhjuseks "seda suurt tööd [...], mis Ühistöö on vabadussõja kestvusel Eesti riigi ülesehitamiseks teinud."[3]

1927. aastal andis Tallinna Õpetajate Selts välja Eduard Laamani koostatud kogumikraamatu Ühistöö tegevusest.[13]

Struktuur ja korraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühistöö tegevust juhtis üleriiklikult keskjuhatus, mille esimeheks oli Voldemar Päts. Ühing jagunes siseriiklikult regiooniti väiksemateks osakondadeks, mis eksisteerisid näiteks Tallinnas (ühtlasi esimene osakond), Tartus, Pärnus ja Viljandis. Organisatsioon oli kohati esindatud ka mõnedes kihelkondades, valdades ja alevites.[7]

Organiteks olid seltsi üleüldine koosolek, juhatus ning "revisjoni- ja mitmesugused erikomisjonid".

Ühistöö juhatuse ja revisjoni liikmete arvu ning nende liikmete ametisse kinnitamise ja ametist vabastamise pidi määrama üleüldine koosolek. Juhatuse ja organisatsiooni, mis pidi ühtlasi määrama ka juhatuse ja revisjoni võimupiiri. Organisatsiooni tegevust sätestas kodukord/põhikiri, mis kiideti heaks asutamiskoosolekul.[14]

9. veebruaril 1919 toimunud üldkoosolekul võeti vastu otsus bürokraatlike protseduuride kiiremaks edenemiseks panna osakondades ametisse eraldi palgalised asjaajajad.[9]

Tallinnas[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna osakond loodi 9. detsembril 1918 koos ühingu endaga ning seda asus juhtima Ühistöö juhataja Voldemar Päts. Tallinna osakonna koosseisu kuulusid ülesannete järgi jaotatud alamosakonnad:

  • Haavatutele abiandmise osakond
Peaülesandeks oli sõjategevuses haavata saanute transpordi korraldamine. Samuti tegeldi sõjaväe sanitaarvagunite korrashoiuga ja varustati neid riidematerjali, madratsite, tekkide, patjade, pesu ja kööginõudega. Toodeti ka sidemekomplekte, kompresse, patju, tuhvleid ja muud sarnast. Osakonna peamised tegevuspunktid Tallinnas olid Balti jaamas ja Tallinn-Sadama raudteejaama vaksalis, kus võeti rongidega saabuvad haavatud ja haiged vastu, registreeriti, toideti ja vajadusel riietati ning saadeti edasi linna haigemajadesse. 1919. aasta veebruari keskpaigaks oli osakonna tegevuse üldiselt üle võtnud Eesti Punane Rist.[9]
  • Sõjavangide toetamise osakond
Osakond tegeles Tallinnas viibinud sõjavangide ravi, toitlustuse, majutuse ja transpordi korraldamisega.[9]
  • Tegeva sõjaväe toetamise osakond
Osakonnas valmistati peamiselt ihupesu sõjaväe Varustusvalitsusele ning tehti muud õmblemis-, kudumis- ja tikkimistööd. 1919. aasta 14. jaanuari seisuga oli ära õmmeldud 18 491 meetrit (26 000 arssinat) pesuriiet. Osakonna töös oli 1919. aasta 17. jaanuari seisuga osalenud üle 500 vabatahtliku, lisaks ka Elfriede Lenderi Eragümnaasiumi, Vene Eragümnaasiumi ja teiste koolide õpilased. Kollektiivi hulka kuulus ka mõnikümmend päevapalgalist ja tükitöölist.[9][7]
  • Kalevi maleva osakond
See osakond tegutses iseseisvalt eelmainitud tegeva sõjaväe toetamise osakonnast ja kasutas põhiliselt ainult vabatahtlikku tööjõudu. Ülesannetelt tegeleti pesu, riiete ja muude tarbeasjade valmistamisega ainult Kalevlaste Maleva pataljonile.[9][7]
  • Hoolekandmise ja sõjapõgenejate abiandmise osakond
Osakond alustas tööd 31. detsembril 1918 ja tegutsedes algselt ainult sõjapõgenikele erinevat sorti abi andmisega. 10. jaanuaril 1919 määrati osakonna ülesandeks ka langenud sõdurite perekondadele ning muudele abivajajatele abiraha ja toiduabi korraldamine. Osakonna siseselt tegutsesid eraldiseisvad sõjapõgenike registreerimise ja neile elamispinna hankimisega tegelevad toimkonnad.[9]
  • Korjanduste ja pidude osakond'
Osakond tegeles põhiliselt Ühistöö tegevuse toetamiseks mõeldud korjanduste organiseerimisega.[9]
  • Töö ja teadete osakond
Osakonnas tegeldi tööpakkujate ja -otsijate kokkuviimisega ning edastati Vabariigi Valitsuse, linna- ja maakonnavalitsuste väljastatud teadeandeid.[9]
  • Agitatsiooni- ja reklaamiosakond
Osakond korraldas kõnesid ja koosolekuid ning levitas kirjalist informatsiooni eesmärgiga tutvustada Ühistöö tegevust ja värvata uusi vabatahtlikke.[9] Samuti saadeti teistesse linnadesse ja maakohtadesse kohalike Ühistöö osakondade asutamiseks agitaatoreid ja abilisi.[7]

Tartus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu osakond alustas tööd vahetult pärast 13.–14. jaanuari Tartu lahingut, mil linn vabastati Nõukogude Liidu vägedest. Osakonna koosseisu kuulusid järgmised alamosakonnad:[15][16]

  • Haavatutele ja haigetele abiandmise osakond
  • Sõjavangide ja sõjapõgenike toetamise osakond
  • Tegeva sõjaväe toetamise osakond
  • Majandusosakond ja kassa
  • Agitatsiooni- ja reklaamiosakond
Korraldasid erinevaid kampaaniaid annetuste kogumiseks ning ka pidulikke vastuvõtte Tartut väisavatele sõjaväeosadele.[11]

Viljandis[muuda | muuda lähteteksti]

"Ühistöö" Viljandi osakonna eestseisus, 18. mai 1919

Viljandi osakond alustas tegevust 17. jaanuaril 1919.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Bank 2017, lk 30–31.
  2. ↑ Maide 1933, lk 15 (PDF-i järgi).
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 ""Ühistöö" loodi 20 aasta eest". Päewaleht (nr. 333). 8. detsember 1938. Vaadatud 11. novembril 2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 Eve Aab. "Aja jälg 2. osa". Eesti Rahva Muuseum. Vaadatud 14. jaanuaril 2019.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Bank 2017, lk 31.
  6. ↑ 6,0 6,1 ""Ühistöö" aastapäeval". Päewaleht (nr 269). 8. detsember 1919. Vaadatud 14. jaanuaril 2019.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 "Möned ülestähendused "Ühistöö" kohta". Sakala (1878-1940; nr 5). 17. jaanuar 1919. Vaadatud 15. aprillil 2019.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Bank 2017, lk 32.
  9. ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 "Eesti seltside ja organisatsioonide liidu "Ühistöö" üleüldine koosolek 9. weebr". Päewaleht (nr. 38). 15. veebruar 1919. Vaadatud 15. jaanuaril 2019.
  10. ↑ 10,0 10,1 Bank 2017, lk 30.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Bank 2017, lk 33.
  12. ↑ "Ühistöölt". Sakala (1878-1940; nr 13). 14. veebruar 1919. Vaadatud 15. aprillil 2019.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Bank 2017, lk 40.
  14. ↑ "Eesti seltside ja organisatsioonide liidu „Ühistöö" põhjuskiri". Sakala (1878-1940; nr 5). 17. jaanuar 1919. Vaadatud 15. aprillil 2019.
  15. ↑ "Tartu "Ühistöö" tegewuse ülewaade". Postimees (1886-1944; nr. 39). 28. veebruar 1919. Vaadatud 15. jaanuaril 2019.
  16. ↑ Maire R (13. detsember 1918). "Naised, mis meil kohe teha?". Postimees (1886–1944; nr 240). Vaadatud 15. jaanuaril 2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ühistöö&oldid=6586663"