Üheokkaline mänd

Allikas: Vikipeedia
Üheokkaline mänd
Pinus monophylla tree.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Üheokkaline mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus monophylla
Torrey & Frémont (1845)
Pinus monophylla range map 3.png
Sünonüümid
  • Caryopitys monophylla (Torr. & Frém.) Rydb. (1905)
  • Pinus californiarum D. K. Bailey (1987)
  • Pinus californiarum subsp. fallax (Little) D. K. Bailey (1987)
  • Pinus cembroides subsp. monophylla (Torr. & Frém.) E. Murray (1982)
  • Pinus cembroides var. monophylla (Torr. & Frém.) Voss (1907)
  • Pinus edulis var. fallax Little (1968)
  • Pinus edulis var. monophylla Torr. (1860)
  • Pinus fremontiana Endl. (1847)
  • Pinus monophylla var. californiarum (D. K. Bailey) Silba (1990)
  • Pinus monophylla var. fallax (Little) Silba (1990)[2]

Üheokkaline mänd (Pinus monophylla) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu.

Üheokkaline mänd on lähedane sugulane neljaokkalise männiga (Pinus quadrifolia) ja kaljumägede männiga (P. edulis). Ta moodustab nendega hübriide seal, kus nende levila kattub.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad, isasõisikud ja võrsed
Isasõisikud enne tolmlemist
Puud on kohati põõsakujulised

Üheokkaline mänd on küllaltki pikaealine okaspuu, puude vanus võib küündida üle 900 aasta. Mänd on pikaealine tänu levilas valitsevale kuivale kliimale, kus seenhaiguste levik on raskendatud. Puu on üsna madalakasvuline ja kasvab tavaliselt 5–9, harva kuni 14 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 0,5 m. Võra on üldjuhul ümara kujuga ja tihe. Tüve koor on punakaspruun, ebakorrapäraste lõhedega, plaatjas.[3]

Pungad on ellipsoidsed, helepunakaspruunid, 0,5–0,7 cm pikkused. Võrsed on jämedad, noorelt oranžikaspruunid, hiljem hallid kuni pruunid, kohati hõredalt karvakestega kaetud. Okkad on ühekaupa või harva ka kahekaupa kimbus, 2–6 cm pikkused, veidi kõverad, terava tipuga, hallikasrohelised, jämedad (1,3–2,5 mm), õhulõheread kõikidel külgedel, püsivad võrsetel 4–6 (10) aastat.[3]

Isasõisikud on ellipsoidsed, kollased, ligi 10 mm pikkused.[3]

Käbid on 4–6 (8) cm pikkused, enne avanemist munaja kujuga, noorena rohelised, valminult kollakaspruunid. Söödavate seemnete kestad on hallikaspruunid kuni pruunid, 15–20 mm pikkused, tiivakeseta.[3] Seemne mass on 294–833 mg.[4]

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheokkalise männi levila asub Põhja-Ameerika lääneosas, põhiliselt USA ja veidi Mehhiko territooriumil, kus ta kasvab tavaliselt 1000–2800 m kõrgusel üle merepinna. Suure Nõo piirkonnas kasvab ta 1520–2130 m kõrguseni, California Valgetes mägedes tõuseb aga kuni 3050 m kõrguseni.[4]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheokkalise männi levilas valitseb soe ja väga kuiv kliima. Aasta keskmine sademete hulk on ligi 200–460 mm, ning see varieerub aastate jooksul üsna suurel määral. Enim esineb sademeid tavaliselt lumena detsembrist aprillini. Aasta keskmine õhutemperatuur on 10 °C, juuli keskmised maksimumtemperatuurid küündivad kuni 30 °C, jaanuari keskmised miinimumtemperatuurid langevad aga kuni –6 °C. Külmakraade talub puu talvel kuni –18...–23 °C[5]. Kasvuperiood algab tavaliselt aprillis ja kestab kuni septembri-oktoobrini, sõltudes olulisel määral talve jooksul pinnasesse akumuleerunud niiskusest.[4]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila kasvupinnaseks on üldjuhul hästi vett läbilaskvad mullad, mille lähtekivimiks on graniit, rüoliit, andesiit, lubjakivi jm. Muldade sügavus ja vanus varieerub suures ulatuses. Mulla ülemise kihi pH on tavaliselt 6,0–8,0. Puud parandavad pinnast, kuna suurendavad varisega (kuivanud okkad, oksad ja käbid) selle viljakust.[4]

Kaasliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbi kogu areaali on üheokkalise männi peamisteks kaasliikideks kadakad. Enamuses üheokkalise männi metsades on tema kaasliigiks Juniperus osteosperma. Tavaliselt on mänd nendes metsades domineeriv liik, kuid kadakas domineerib tihti levila põhjaosas ja madalamatel kõrgustel. Juniperus osteosperma puudub mõningates Nevada lääne- ja lõunaosa puistutes ja enamuses California lõunaosa metsades, kus teda asendab kalifornia kadakas (Juniperus californica). Cercocarpus ledifolius kasvab sageli üheokkalise männi leviku ülempiiri lähedal, samuti esineb suurematel kõrgustel temaga koos igimänd (Pinus longaeva). Sierra Nevada nõlvadel võib üheokkalise männi kõrval näha Jeffrey mändi (Pinus jeffreyi), kollast mändi (Pinus ponderosa) ja läänekadakat (Juniperus occidentalis).[4] Harvem esinevad kaasliikidena hall nulg (Abies concolor) ja Coulteri mänd (Pinus coulteri). Levilate kokkupuutealadel hübridiseerub üheokkaline mänd neljaokkalise männiga (Pinus quadrifolia) ja kaljumägede männiga (Pinus edulis).[3]

Üheokkaline mänd toiduallikana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Männi-sininäär toitub üheokkalise männi seemnetest.

Üheokkalise männi rammusad seemned on toiduks paljudele loomaliikidele, kellest on esindatud hiired, rotid, oravad, vöötoravad, baribalid (Ursus americanus), lumelambad jt. Lindudest on olulised seemnetest toitujad ja abilised nende levitamisel hallmänsak (Nucifraga columbiana), männi-sininäär (Gymnorhinus cyanocephalus), tutt-sininäär (Cyanocitta stelleri) jt. Kambium on toiduks ursonidele (Erethizon dorsatum), pesukarudele (Procyon lotor), oravatele, jänestele, vöötsabadele (Bassariscus astutus), koiottidele (Canis latrans) ja hallrebastele (Urocyon cinereoargenteus).[6]

Kõige olulisem üheokkalise männi levitaja on männi-sininäär. Ta kisub oma nokaga seemned küpsetest, juba avanenud käbidest välja ja sööb neid, kuid ühtlasi matab ta palju seemneid tagavarana maha. Paljusid peidetud seemneid ei otsita enam üles ja need võivad kasvama minna. On tähele pandud, et need üheokkalise männi seemned, mis ei ole läbinud männi-sininääri või mõne teise looma seedekulglat, idanevad halvemini kui need, mis on vahepeal ära söödud.[7]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Avanenud käbi
Seemned

Üheokkaline mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad tavaliselt viljuma 35 aasta vanuselt. Head seemnesaaki annavad aga 100-aastased ja vanemad puud. Tolmlemine toimub tavaliselt juunis, viljastumine järgmisel kevadel, misjärel käbid arenevad jõudsalt kuni valmimiseni septembri alguses. Sageli kolme-neljakaupa kobaras olevad käbid avanevad sõltuvalt kasvukoha tingimustest septembrist kuni novembri alguseni. Seemnesaak varieerub suures ulatuses, heal seemneaastal võib üks puu toota 5 kg seemneid.[4]

Head seemneaastad esinevad 3–7 aasta järel. Seemnete idanevus on küllalt kõrge (kohati kuni 90%), kuid kahaneb kiiresti nende säilitamisel ühe aasta jooksul. Raskeid ja tiivakeseta seemneid levitavad eelkõige nendest toituvad närilised ja linnud, sest nad kukuvad otse puu alla. Seemnete edukaks idanemiseks on vajalik poolvarjuline kasvukoht, kuna kuumuse ja põua käes täisvalguses kasvavad tõusmete sageli hukkuvad. Seemikute kasvukiirus on esimestel eluaastatel väga aeglane, küündides aastas kuni 2,5 cm. Juured kasvavad oluliselt kiiremini, peajuur võib 10 päeva peale idanemist ulatuda 15 cm sügavusele. Puu kasvukiirus on okaspuude seas üks aeglasemaid, 60 aastaga saavutab puu tavaliselt kõrguse 2 m.[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puu väikeste mõõtmete, rohkete oksakohtade ja halva laasumise tõttu ei sobi üheokkalise männi puit saematerjaliks. Küll kasutatatakse seda laialdaselt küttepuuna. Samuti kasutatakse hea lõhna ja tugevate okste tõttu puid jõulupuudena.[4] Seemneid kasutatakse toiduks ning nad sisaldavad süsivesikuid 54%, õlisid 23%, valkusid 9,5%, aminohappeid, trüptofaani, küstiini, A-vitamiini, tiamiini, riboflaviini, niatsiini jm. Olulisel kohal olid männiseemned piirkonnas elanud indiaanlastele.[6]

Kõikjal, kus üheokkaline mänd kasvab, korjatakse selle seemneid toiduks. Paljudes piirkondades kuulub õigus seemneid korjata kohalikele indiaanihõimudele, kelle jaoks see on suure kultuurilise ja majandusliku tähtsusega.[8]

19. sajandi keskel hakkasid valged sisserändajad männikuid maha raiuma ja sellest puusütt tegema. Niimoodi hävitasid nad indiaanlaste traditsioonilise elustiili, võttes ära nende toiduallika. Kui sinnakanti jõudis raudtee, siis lõpetati puusöe tegemine, sest selle asemel sai rongidega kohale tuua kivisütt.[8]

20. sajandi keskel hakati männikuid taas hävitama, sest männikud ei sobinud heina- ega karjamaaks. Kõige massilisem metsalangetamine toimus 1950. aastatel. Selleks kasutati ankrukette, mis olid ühendatud kahe ekskavaatori vahele. Sellisel moel hävitati rohkem kui 3,2 miljonit aakrit (ca 13 000 km2) metsa. Metsalangetamisest loobuti siis, kui farmerid täheldasid, et langetatud metsa asemele rajatud heinamaa ei andnud ikkagi head saaki. Niisugust looduskeskkonna hävitamist on peetud ka ökoloogiliseks ja kultuuriliseks vandalismiks.[8]

Üheokkalist mändi kasvatatakse kohati ilupuuna. Teda võib leida USA idaosa ja Suurbritannia suuremates parkides ja arboreetumites.[3]

Üheokkaline mänd on koos ohtelise männiga üks kahest Nevada tunnuspuust.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus monophylla." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Pinus monophylla". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 30.08.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Pinus monophylla". www.conifers.org. Kasutatud 30.08.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Singleleaf Pinyon". www.na.fs.fed.us. Kasutatud 30.08.2010. (inglise)
  5. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  6. 6,0 6,1 "Pinus monophylla". www.fs.fed.us. Kasutatud 31.08.2010. (inglise)
  7. "Pinyon Jays and Pinyon Pines ". www.onlinenevada.org. Kasutatud 15.08.2011. (inglise)
  8. 8,0 8,1 8,2 "Pine Nuts, Politics and Public Lands". www.rawfoodsnewsmagazine.com. Kasutatud 15.08.2011. (inglise)
  9. "Nevada State Trees". homeschooling.about.com. Kasutatud 15.08.2011. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]