Üheksavägine

Allikas: Vikipeedia
Üheksavägine
Üheksavägine
Üheksavägine
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond: Mailaselised Scrophulariaceae
Perekond: Vägihein Verbascum
Liik: Üheksavägine
Ladinakeelne nimetus
Verbascum thapsus
L.

Üheksavägine (Verbascum thapsus) on mailaseliste sugukonda vägiheina perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaime liik.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teaduslikku nimetust vägiheina jaoks ei ole muudetud pärast Carl von Linné’d (1707–1778), kes tutvustas seda oma raamatus "Species plantarum" 1753. aastal. Nimetus (Verbascum) tuleb ladina keelest. Nimi sarnaneb väga ladinakeelse nimega barbascum (tähendab "habemega taim", ladinakeelsest sõnast barba "habe"), viidates taime habemesarnasele välimusele.[1]

Rahvapäraseid nimetusi: Üheksamehejõud, üheksatseltsi-imetlemisrohi, üheksahaava-lehed, üheksamatsu-suits,[2] üheksaväeline, hunditubak, sajamehevõim, üheksamaõied.[3]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis kasvab kaks perekonna vägihein liiki – üheksavägine (Verbascum thapsus) ja must vägihein (Verbascum nigrum) – ning harvemini nende hübriid. Kõik kolm liiki eelistavad liivmulda.[4]

Põhja-Ameerikasse viidi üheksavägine sisse ravimtaimena. 18. sajandi algusaastatel levis ta kiiresti üle kogu Virginia osariigi, kus teda tutvustati kalamürgina. Juba 1818. aastal kirjeldati teda kui looduslikku liiki.[5] Praeguseks on tegu hulgaliselt naturaliseerunud umbrohuga.[6]

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasvab teeservadel, kruusakarjäärides, kuival, kivisel ja kruusasel pinnasel. Paiguti tavalisem Põhja- ja Lääne-Eestis.[7]

Üheksavägise populatsioonid koloniseerivad lühiajaliselt kindlat paika. Üheksavägine ei kasva tiheda taimestikuga aladel, pigem just häiringujärgsetes paikades, kus liike on vähe. Üheksavägine on kaheaastane taim. Populatsiooni püsimajäämine sõltub tema võimest ala taaskoloniseerida. Uuesti koloniseerimine sõltub kohalikust levikust ja vaba maa hulgast. Teistest taimedest vaba maapinna vähenemine viib selleni, et ainult üksikutel seemnetel õnnestub idaneda ja populatsioon kaob.[5]

Populatsiooni püsimajäämine sõltub pika idanemisvõimega seemnetest. Seemnete pikk eluiga võimaldab üheksavägisel idaneda pärast suurt häiringut, kui taime arenguks on tekkinud sobivad tingimused. Stabiilsetes elupaikades on üheksavägise populatsioon väga lühiealine.[5]

Botaanilised tunnused ja elutsükkel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheksavägine on kaheaastane 30–200 cm kõrgune tihedalt viltjas rohttaim.[8] Õitega kaetud vars on silmatorkav.[7][8] Esimesel aastal kasvab madal kuni 60 cm diameetriga lehekodarik. Järgmisel suvel kasvab lihav tihedalt villaste harunenud karvakestega kaetud õisikuvars, millele kinnituvad krobelised lehed.[5]

Leht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehekodarik

Lehed on piklikmunajad, varrel laskuvad.[4] Lehed on 10–40 cm pikad koos leherootsuga.[5] Varre alumises osas on lehed suuremad kui üleval pool.[8] Lehtede süsteem on niivõrd hästi korraldatud, et tipus olevatelt pisematelt lehtedelt voolab vesi suurematele lehtedele allpool, mis juhivad vee juurtele. See on oluline korraldus, kuna vägihein kasvab enamasti kuival pinnasel.[6] Lehtedel tihedalt paiknevad kiirjad karvakesed on taimele mitmes mõttes kaitsekihiks. Need kontrollivad taime niiskustaset, muudavad keeruliseks putukate liikumise ning tekitavad rohusööjatel intensiivse limaskesta ärrituse, mistõttu jäetakse taim puutumata.[6] Karvad ei paikne ainult lehtedel, vaid kogu taimevarrel, tupplehtedel, kroonlehtedel, nii et kogu taim näeb välja valkjas või hall.[6]

Enne esimese talve lõppu on oht hukkuda taimedel, mille lehekodariku läbimõõduks on vähem kui 15 cm. Esimesel aastal ei õitse taimed, mille läbimõõt oktoobriks on vähem kui 9 cm. Järgneval aastal puhkevad õide taimed, mille lehekodarik on saavutanud oktoobriks diameetri 41 cm. Tõenäosus õitseda suureneb lehekodariku läbimõõdu suurenedes.[5]

Õis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õis lähemalt

Taim hakkab õitsema teisel aastal.[8] Õisik on odaja kujuga, tähkjas ja tihe. Õisiku pikkus 20–50 cm ja diameeter umbes 3 cm.[7][5] Harva võib tipmine õis kasvada üle tipmistest lehtedest.[5]

Õied kinnituvad ümber varre korrapäratult ja ühekaupa, lühema kui 2 mm õierao abil[4]. Õie läbimõõt on 20–25 mm.[5] Õiekroon on helekollane, ratasjalt lehterjas, õieraod on tupest lühemad.[4] Õied, mis asuvad lopsakal varrel, koosnevad viiest kroonlehest.[8] Kroonlehed on nooljad või ovaalsed, pikkuseks 7–9 mm, kinnitus kaasa arvatud.[5]

Õisiku keskel on viis tolmukat, kolm neist on lühemad kui kaks ülejäänut. Tolmukaniidid on punakad ja need on kaetud tihedalt pisikeste valgete karvakestega. Karvakesed on täis mahla ja arvatakse, et need on lisapeibutiseks putukatest tolmeldajatele.[6]

Õied valmivad varrel alt üles järjestikuses spiraalis. Mida ülespoole, seda vähem on kobaras selgelt eristatav spiraalmuster. Õisiku kasv on piiramatu. Varre pikkus on seotud õitsemisperioodi pikkusega. Pikemate õisikutega taimed õitsevad hilisseptembrini ja varaoktoobrini.[5] Õitsemine saab alguse teise aasta juunis ja lõpeb augustis. Kolmeaastaseid taimi leidub väga harva.[5] Õite avanemine on juhuslik, avanedes siin ja seal varrel. Tegu ei ole regulaarse protsessiga alt üles. Õied sulguvad villastesse tupplehtedesse.[6]

Kuigi õisi külastavad erinevad putukad, on ainult teatud tüüpi mesilased efektiivsed tolmeldajad. Üheksavägine on autogaamne: õied isetolmlevad juhul kui võõrtolmlemist ei toimunud. Pärast ainsat paljunemiskorda kogu taim hukkub.[5]

Vili ja seemned[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õievars valminud kupardega

Viljaks on munajas, tähkjas, karvane 3–6 mm pikk kupar, mis jaguneb küpsedes kaheks. Valmides kupar avaneb. Suured loomad ja tuul liigutavad taime sedavõrd, et seemned pudenevad kupardest.

Üheksavägine produtseerib hulgaliselt pruune 0,5–1,0 mm pikki seemneid, mis on kuuekülgsed, krobelised, auguridadega.[5] Üks taim võib toota 100 000–180 000 seemet. Iga seeme kaalub keskmiselt 0,067 mg ja ei ole võimeline kaugele levima. Leviku kauguseks ei ole rohkem kui 11 m, enamik (93%) kukub 5 m kaugusele.[5]

Seemnetel eluiga on pikk, üle saja aasta. Kasvukõlblikke seemneid on leitud mullaproovidest, mis arheoloogiliselt määrati 1300. aastat enne m.a.j.[5]

Keemiline koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lima (kuni 3%, selle hüdrolüüsil vabaneb 47% D-galaktoosi, 25% arabinoosi, 14% D-glükoosi, 6% D-ksüloosi, 4% L-ramnoosi, peale nende D-mannoosi, L-fukoosi ja uroonhapet), iridoidid (aukubiin, 6-β-ksülosüülaukubiin, katalpool, 6-β-ksülosüülkatalpool, metüülkatalpool, isokatalpool), saponiinid (verbaskosaponiin, hemolüütilise indeksiga u. 350), flavonoidid (u. 4%; apigeniin ja luteoliin ning nende 7-O-glükosiidid, kempferool, rutiin), sahariidid (sahharoos), karotenoidid, eeterlik õli, orgaanilised happed, kumariinid, steroidid, pigmentained (β-krotsetiin).[4]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Droogina kasutatakse ainult õite kroonlehti, mis eraldatakse tupplehtedest. Neid tuleb koguda kuiva ilmaga ning mitte muljuda, kuna siis muutuvad kollased õied pruuniks. Samal põhjusel ei tohi koguda pudenenud kroonlehti. Õitsemine kestab ainult paar päeva, seepärast on tõhusam koguda droogi kultuuris kasvatatavatelt taimedelt. Droog kuivatatakse ühekordse kihina temperatuuril 40–50 C°. Droog koosneb kroonlehtedest ja tolmukatest, see on nõrga lõhnaga ja maitselt magusavõitu. Õisi ei tasu segi ajada musta vägiheina õitega (tolmukaniidid lillad).[4]

Toimed ja näidustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mähkiv, pehmendav ja rögalahtistav. Kasutatakse peamiselt ülemiste hingamisteede põletiku, eriti köha korral, välispidiselt limaskesta põletiku puhul.[4] Kogu taim näib omavat rahustavat ja narkootilist toimet.[6] Samatoimeliste taimedega võrreldes (harilik lina, mets-kassinaeris, harilik altee, teeleht, paiseleht) on üheksavägisel ülekaalus sekreeti veeldav ja röga lahtistav toime, limasisaldus on väiksem. Päevane annus 3–4 grammi droogi.[4]

Teisi kasutusvõimalusi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatakse kollase värvi saamiseks: kui üheksavägist töödelda lahjendatud väävelhappega, tekib hall värvaine, mis leelise lisamisel muutub pruuniks. Vesitõmmisega antakse heledatele juustele kollakas toon. Vähesel määral tarvitusel putukamürgina.[4]

Aristoteles märkis taime ära üles kui kalamürgi.[5] Seemned on kaladele mürgised, kui neid vette visata. Seemneid kasutavad salakütid, kuna see mõjub kaladele uimastavalt.[6] Tihti kasvatatakse taime ilu pärast.[5]

Rahvameditsiinis kasutatakse üheksavägist välispidiselt samamoodi nagu teelehte ja paiselehte. Seespidiselt tarvitatakse seda neeru- ja põiehaiguste korral.[4]

Vanarahva tarkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on üheksavägiste abil ennustatud sõja kulgu – kummassegi kätte võeti taime tugev vars nagu mõõk ja löödi teineteisele vastu, kummal pea maha langes oli kaotaja pool.[2]

Maagiline üheksavägine kordub paljudes rahvapärastes nimedes. Imevõim avaldus eriti koduloomade ärategemise vastu, mille puhul aitas üheksavägisega suitsutamine. Saksa keeles kannab taim tõlkes "kuninga küünla" nimetust, mis on kahtlemata tabav ka õitsva taime kohta, kuid võib-olla viitab ka kuivanud varte kasutamisviisile suitsutamistõrvikuna. Saksamaal usuti, et talli ukse kohale kinnitatud üheksavägine kaitseb loomi nõiduste eest. Õite paiknemise järgi pikas õisikus võis ka eelolevat talve ennustada – kui rohkem õisi alumises otsas, siis oli oodata varajast talve. Õisikus olevate lehtede asetuse hulga järgi ennustati ka sulaperioode.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Common Mullein – the Roadside Torch Parade. WorlOfWeeds,
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. (2005) Eesti elusloodus. Tallinn: Varrak.
  3. 3,0 3,1 Üheksavägine. Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskuses valminud veebipõhised õpikeskkonnad,
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Raal, A. (2010) Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 Marc C. Hoshovsky. The Nature Conservancy Element Stewardship Abstract for Verbascum thapsus. (ELEMENT STEWARDSHIP ABSTRACT). (2001). 1815 North Lynn Street, Arlington, Virginia 22209: THE NATURE CONSERVANCY. (PDF) (inglise keel)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Mullein, Great. A Modern Herbal,
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Krall, H., Kukk, T., Kull, T., Kuusk, V., Leht, M., Oja, T., Pihu, S., Reier, Ü., Zingel, H., Tuulik, T. (2010) Eesti taimede määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Common Mullein Verbascum thapsus L. Figwort family (Scrophulariaceae). PCA Alien Plant Working Group,