Ökoloogiline defitsiit

Allikas: Vikipeedia

Ökoloogiline defitsiit ehk ökodefitsiit on olukord, kus ökoloogiline jalajälg ületab bioloogilist taastootmisvõimet[1]. Seda kasutatakse eriti taastumatute loodusvarade mõistes. Ökodefitsiit tähendab jätkusuutlikku arengut välistavat, elukeskkonda üha halvendavat ja ennasthukutavat eluviisi.

Ökojalajälje ja bioloogilise taastootmisvõime vahe arvutamiseks on levinuim viis seda teha majandusest tuntud nõudluse ja pakkumise kaudu. 

Bioloogilise taastootmisvõime piir ehk pakkumine = bioproduktiivne maa (maa suurus, mida saab kasutada ressursside tootmiseks või saastete neutraliseerimiseks) x bioproduktiivsuse määr (kui palju ressursse antud maa-alalt suudab toota)

Ökoloogiline jalajälg ehk nõudlus = populatsiooni suurus x tarbimine inimese kohta x jalajälje intensiivsus (kui efektiivselt on loodusressurssidest võimalik toota tooteid ja teenuseid)[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

J. M. Borrero Colombiast, kirjutas raamatu ökoloogilise defitsiidi põhjal 1994. aastal[3]. Raamat viitab põhja riikide kasvuhoonegaaside üleliigsele tootmisele ühe elaniku kohta. Ökodefitsiiti leevendab efektiivsuse tõus ja ökoloogilise jalajälje vähendamine. Akadeemilised tööd kalkulatsioonide kohta tulid hiljem.

Uuringuid tehti ka piirkondlikul tasandil.

Osad arengumaade ametnikud on väitnud, et rikkad riigid teevad hüvitisi, mis tõestavad ülemääraste heitgaasidega tekkinud ökoloogilist võlga mitme aastakümne jooksul.

Tänapäeval enamik riike on ökodefitsiidi olukorras. Ökodefitsiit võib põhjustada varade kaotust, ökosüsteemi hävingut või sõda.

Globaalse ületarbimise päev[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Globaalse ületarbimise päev

Globaalse ületarbimise päev on päev, mil inimese kasutatud loodusvarade kogus ja looduse taastoote kogus 12 kuu jooksul on võrdne, ehk tekib ökoloogiline defitsiit.

2010. aastal hindas ülemaailmse jalajälje võrgustik, et 21. augustiks oli inimkond tarbinud ära kõik ökoloogilised teenused alates CO2 filtreerimist kuni tooraine tootmiseni, mida loodus suudab turvaliselt sel aastal pakkuda. Alates 21. augustist kuni aasta lõpuni täitsime oma ökoloogilist nõudlust ressursivarude kahanemise ja kasvuhoonegaaside kogunemise arvel.[4]

2016. aastal oli globaalse ületarbimise päev 8. augustil.

2017. aastal oli globaalse ületarbimise päev 2. augustil.[5]

Ökodefitsiit Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis ökodefitsiit puudub, ehk Eesti on ökoreserviga riik. Eesti ökoreservi protsent on 46%. See on madalam kui Rootsi (59%), kuid võrdne Läti protsendiga. Eesti ökoloogiline jalajälg iga elaniku kohta on 7 GHA. Bioaktiivsus elaniku kohta on 10,2 GHA. Nende vahe on 3,2 GHA. Kõige madalam ökoloogilise jalajälje ja bioaktiivsuse vahe oli 2003. aastal, kus ökoloogiline jalajälg oli 9,31 GHA ja bioaktiivsus 9,43 GHA.[6]

Riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Ökodefitsiidiga riigid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Singapur (12 700%)
  2. Bermuda (4220%)
  3. Réunion (2280%)
  4. Barbados (1950%)
  5. Iisrael (1740%)

Ökoreserviga riigid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Prantsuse Guajaana (4000%)
  2. Suriname (2130%)
  3. Guyana (2000%)
  4. Gabon (970%)
  5. Kongo Demokraatlik Vabariik (752%)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 5.02.2010)
  2. Raul Potisepp (4.07.2012). "Ökojalajälje raport kutsub mõistlikkusele". Bioneer. Vaadatud 2.11.2017.
  3. J.M.Borrero (1994). La Deuda Ecologica. Cali: FIPMA.
  4. "Jätkusuutmatu Tarbimine". Euroopa Keskkonnaamet. 13.07.2011. Vaadatud 2.11.2017.
  5. Toomas Jüriado, Katre Palo (29. detsember 2017). "Uudistaja 29.12.2017". MTÜ Loodusajakiri. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2017.
  6. Global Footprint Network. "Country Trends Estonia".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]