Õigus linnale

Allikas: Vikipeedia

Õigus linnale on mõte ja deviis, mille 1968. aastal pakkus esimesena välja Henri Lefebvre oma raamatus "Le Droit à la ville".[1] Lefebvre'i jaoks tähendab see "linnaelule muudetud ja uuendatud juurdepääsu nõudmist"[2] – et linnaelanikel oleks õigus oma linnale. David Harvey on seda järgnevalt kirjeldanud:

"Õigus linnale on midagi palju enamat kui individuaalne vabadus linna ressurssidele ligi pääseda: see on õigus linna muutes ennast muuta. Veelgi enam, see on ühine ja mitte individuaalne õigus, kuna see transformatsioon sõltub vältimatult kollektiivse jõu kasutamisest linnastumise protsesside ümberkujundamiseks. Tahan öelda, et vabadus oma linnu ja ennast luua ja ümber luua on üks väärtuslikemaid, kuid samas unarusse jäätumaid inimõigusi".[3]

Fraasi "õigus linnale" on hakatud pruukima mitmesugustes tähendustes[4] ja Marcelo Lopes de Souza on märkinud, et selle kasutamine on "moodi läinud". Samas on populaarsuse "hind tihti olnud Lefebvre'i mõiste trivialiseerimine ja rikkumine"[5] ja ta kutsub üles kasutama antud mõtet selle algses radikaalses tähenduses.

Mitmed liikumised nagu näiteks Lõuna-Aafrika Abahlali baseMjondolo hüti-asukate (shack dwellers) liikumine,[6] Ameerika Ühendriikide Õigus Linnale Allianss (Right to the City Alliance),[7] Hamburgis tegutsev skvotterite, üürnike ja kunstnike võrgustik Recht auf Stadt,[8] ja erinevad liikumised Aasias ja Ladina-Ameerikas[9] on mõtte elanike õigusest oma linnale oma võitlustesse inkorporeerinud.

Brasiilias 2001. aastal vastu võetud linnastatuut põhineb mõtteviisil "õigus linnale" ja on aastatepikkuse ühiskondliku võitluse tulemus. Sel föderaalseadusel on kaks ülesannet. Esiteks tagada, et linna maa ja hoonete ühiskondlikku funktsiooni eelistataks nende kaubanduslikule väärtusele ehk linnaruumi kasutusväärtuse prioritiseerimine võrreldes ärihuvidega. Teiseks tagada linnaelu demokraatlik korraldamine – et linnade planeerimine, ehitamine ja valitsemine alluks ühiskondlikule kontrollile.[10][11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Mark Purcell (2002). Excavating Lefebvre: The right to the city and its urban politics of the inhabitant. GeoJournal 58: 99–108.
  2. Henri Lefebvre, Writings on Cities, p. 158
  3. David Harvey (2008). The Right to the City. New Left Review 53. pp. 23–40.
  4. Tristan Gorgens & Mirjam van Donk (2011). From basic needs towards socio-spatial transformation: coming to grips with the 'Right to the City' for the urban poor in South Africa. The Isandla Institute.
  5. Marcelo Lopes de Souza (Mai 2010). Which Right to Which City? Interface, Vol. 2 (1): 315–333.
  6. Abhlali baseMjondolo
  7. Right To The City Alliance
  8. Recht auf Stadt
  9. Margit Mayer (2012), 'The Right to the City in Urban Social Movements' raamatus "Cities for People Not for Profit: Critical Urban Theory & the Right to the City", toim. Neil Brenner, Peter Marcuse & Margit Mayer, Routledge, New York.
  10. Implementing the Right to the City in Brazil? Sustainable Cities Collective. 14.10.2011.
  11. The City Statute of Brazil: A Commentary. Cities Alliance.