Õhutõrjepataljon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Õhutõrjedivisjon)
 See artikkel räägib Eesti väeosast; samanimelise Leedu väeosa kohta vaata artiklit Õhutõrjepataljon (Leedu).

Õhutõrjepataljon on Eesti kaitseväe maaväe õhutõrjeväeosa (pataljon), mis asub Tapal ja kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu. Varem kandis väeosa õhutõrjedivisjoni nime ja kuulus Kirde kaitseringkonna koosseisu.[1]

Õhutõrjepataljoni embleem

Õhutõrjepataljon on Eesti kaitseväe ainus õhutõrjeüksus. Kaitseväe õhutõrje kasutab oma ülesannete täitmiseks maapealsetesse relvasüsteemidesse kuuluvaid rakette ja kahureid. Lisaks kasutatakse ka radareid, mille abil antakse ülevaade õhuruumis toimuvast.[1]


Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Embleem[muuda | muuda lähteteksti]

Õhutõrjepataljoni lipp

Õhutõrjepataljoni embleemil on kujutatud paremale vaatavat põhjakotka pead ja kolme noolt. Põhjakotkas sümboliseerib õhuruumi valitsejat ja valvurit ning kolm tervikuga ülespoole noolt kolme olulist komponenti: löögijõudu, -suunda ja -kiirust.[1]

Lipp[muuda | muuda lähteteksti]

Õhutõrjepataljoni lipp on õnnistatud ja antud õhutõrjedivisjonile Kaarli kirikus 1998. aasta 1. oktoobril.

Lipu esimese poole keskel on kujutatud õhutõrjepataljoni embleemi ning selle kohal on kiri "õhutõrjedivisjon" ja all "1. oktoober 1928". Lipp on sinist värvi. Lipu teine pool on kujundatud Eesti riigilipuna. Keskele on paigutud kuldne Eesti riigivapp. Vapi kohale on kirjutatud kuldsete tähtedega "Eesti kodu kaitseks". Vappi ümbritsevad kuni selle ülemise ääreni kaks kuldset tammeoksa.

Rinnamärk on üheklassiline ning asutatud õhutõrjepataljonis teenivate ja teeninud kaitseväelaste ühtsuse tunnuseks ning ühtekuuluvustunde tugevdamiseks. Märk on õhutõrjedivisjoni ajast. Kavand ja põhikiri on kinnitatud 11. novembril 2002.[1]

Õhutõrjerelvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige suurem piirang on relvade laskeulatus.

Õhutõrje raketikompleks MISTRAL[muuda | muuda lähteteksti]

Mistral 54. suurtükiväepolgu veoauto platvormil

Mistral (päritolumaa Prantsusmaa) on ülilühimaa õhutõrje inimjõul kantav (MANPAD) maa-õhk-tüüpi raketisüsteem, mille efektiivne laskekaugus on kuni 5 km (võimalik tabada ka kaugemal asuvaid sihtmärke, kuid distantsi suurenedes väheneb tabamistõenäosus). Raketi maksimaalne kiirus on üle 800 m/s ehk umbes 2,5 helikiirust.

Raketisüsteem on opereeritav veoauto kastist või meeskonna jõul transporditav soovitud asukohta. Mistrali raketti on võimalik välja lasta ka õlalt, kuid tavaliselt kasutatakse süsteemi raskuse ja võimsuse tõttu toena siiski kerget kolmjalga. Laskevalmis seadmine transpordi asendist võtab õppinud meeskonna korral aega alla kahe minuti. Pärast sihiku lukustamist ja lasu sooritamist suunas juhib rakett ennast ise sihtmärgini (nn lase-ja-unusta meetod), kasutades sihtmärgi poolt kiiratavat infrapunakiirgust (infrapunakiirguse kasutamine soojusjälje detekteerimisel lubab raketisüsteemi kasutada ka pimedas).

Mistrali eelisteks on suur tabamistõenäosus (93%), suur manööverdusvõime (üle 25G) ning kiire laskevalmis seadmine.[2][3][4]

Eestis kasutatakse Mistral-MANPADi, mis on kantav ja opereeritav kas veoauto kastist või 2–3 inimese poolt. Saab kasutada iga ilmaga ja ka pimedas. Relva meeskonda kuulub neli inimest. Enamasti on MANPAD paigutataud veokitele Unimog. Seadmel on ka kolmjalg, mille abil on teda võimalik edukalt kasutada ka maismaal. Sihtimiseks kasutatakse infrapunasüsteemi.[5]

  • Laskevalmis seadmine transportasendist: alla kahe minuti [1]
  • Efektiivne laskekaugus: 5 km [1]
  • Raketi suurim kiirus: üle 2,5 helikiiruse (üle 800m/s) [1]
  • Tabamistõenäosus: 93% [1]
  • Manöövrivõimelisus: üle 25G [1]
  • Kolmjala kaal: 23,5 kg[6]
  • Raketi kaal: 19,5 kg [5]

Õhutõrjekahur ZU-23-2[muuda | muuda lähteteksti]

ZU-23-2 kaitseväe paraadil
ZU-23-2 Peterburis suurtükiväemuuseumis

ZU-23-2 (hüüdnimega "Sergei", päritolumaa Venemaa) on 23 mm kaheraudne automaatne õhutõrjekahur, mille kaal on 950 kg, efektiivne laskekaugus 2,2 km ning laskekiirus 800–1000 lasku minutis. Kahur on transporditav järelveetavana või veoauto kastis. Sihtmärgi kauguse, kiiruse ja suunamisandmete korrigeerimiseks on relvale paigaldatud mehaaniline arvesti ZAP-23. ZU-23-2 arendati välja 1950. aastatel ning võeti Nõukogude Liidu kasutusse 1960. aastal. Kahuri eelisteks võib pidada suhtelist odavust, kerget opereerimist (kasutamiseks vajalikud kokku 5 persooni), suurt mobiilsust ja efektiivsust.[7][8]

ZU-23-2 on kaheraudne järelveetav või veoauto kastis paiknev automaatne õhutõrjekahur. Relvale on paigaldatud mehaaniline arvesti ZAP-23, mille abil on võimalik korrigeerida sihtmärgi kaugust, kiirust ja suunamisandmeid.[9]

  • Kaliiber: 23 mm
  • Kaal: 950 kg
  • Laskekiirus: 800–1000 lasku minutis
  • Efektiivne laskekaugus: 2,2 km

[1]

Radar Giraffe AMB[muuda | muuda lähteteksti]

Giraffe AMB radar

Giraffe AMB (Agile Multi Beam, päritolumaa Rootsi) on mitmekiireline kolmedimensionaalne mobiilne tulejuhtimis- ja eelhoiatusradar, mille ülesandeks on avastada õhuruumist lennuvahendeid.. Radari töösagedus on 5,4–5,9 GHz ning andmete edastuskiirus üks skaneering sekundis. Stabiilne impulsi tihedus väldib halbades ilmaoludes signaali segamist. Lennuvahendite avastuskõrgus on kuni 20 km ning avastuskaugus kuni 100 km.[10]

Seda tüüpi radar paikneb maastikuautol asuval 6 m merekonteineris, mis annab seadmele suure mobiilsuse. Lisaks on konteiner varustatud spetsiaalsete filtritega, mis on mõeldud bioloogilise, keemilise ja tuumarünnaku korraks, ning kest ümbritsetud mitmekihilise metalliga, mis kaitseb väikerelvade ja kildude eest[1]. Kvalifitseeritud kahe operaatori korral võtab radari töövalmis seadmine aega kuni 10 min ning mahamonteerimine kuni 5 min.[10]

Lennuvahendite avastuskõrgus on kuni 20 km ja kaugus kuni 100 km.

Tulejuhtimisekeskus[muuda | muuda lähteteksti]

Tulejuhtimiskeskuse ülesanne on hoiatada raketi- ja kahuriüksuseid ning osutada tule avamiseks kõige sobivamatele üksusele.[1]

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni juhib pataljoniülem (kelleks on praegu kollonelleitnant Tanel Lelov), tema äraolekul aga staabiülem.[11]

Pataljoni ülemad[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni ülemad alates 2009. aastast:

  • 2009–2011 Mati Tikerpuu (kolonelleitnant)
  • 2011–2014 Harles Kosk (major)
  • 2014–praegu Priit Pikner (major)

Pataljon koosneb staabist ja allüksustest. Viimase sekka kuuluvad tulejuhtimis- ja tagalapatarei, õhutõrjekahuripatarei, õhutõrjekool ja õhutõrjeraketipatarei. [11]

Kaitseväe juhataja kehtestab staabi ja allüksuste ülesehituse ning pataljoni koosseisus olevate ameti- ja töökohtade arvu ning liigituse. [11]

Vastavalt Õhutõrjepataljoni põhimäärusele on staabil ja allüksustel oma ülesanded. Näiteks staabi põhiülesanneteks on pataljoniülema tegevuse toetamine ja nõustamine; pataljoni luure- ja julgeolekualase tegevuse koordineerimine; staabi ja allüksuste välja- ja täiendusõppe korraldamine; allüksuste väljaõppetaseme ja lahinguvõime hindamine; pataljoni õppekogunemise, mobilisatsiooni ja sõjaaja tegevuse planeerimine ning korraldamine.[11]

Tulejuhtimis- ja tagalapatarei põhiülesanneteks on: ajateenijate tulejuhtimisväljaõppe ja tagalaväljaõppe korraldamine; koostöös teiste väe- ja allüksustega õhutõrjeüksuste õppekogunemiste korraldamine; koostöös õhutõrjekooliga õhutõrjevõime hindamine ja arendus ning muudest õigusaktidest tulenevate või kõrgema ülema antud ülesannete täitmine.[11]

Õhutõrjekahuripatarei ja Õhutõrjeraketipatarei põhiülesanneteks on jällegi koostöös teiste väe- ja allüksustega õhutõrjeüksuste õppekogunemiste korraldamine ja muudest õigusaktidest tulenevate või kõrgema ülema antud ülesannete täitmine. Vastavalt ka ajateenijate õhutõrjekahuriväljaõppe või õhutõrjeraketiväljaõppe korraldamine. [11]

Õhutõrjekooli põhiülesanded on: õhutõrje erialaõppe ettevalmistamine Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele; nooremallohvitseride kursuste ning reservväelaste õhutõrjeerialakursuse korraldamine; õhutõrjealase õppekirjanduse, õppemetoodiliste materjalide ja teiste õppevahendite koostamine; õhutõrje tegevuspõhimõtete ja protseduuride väljatöötamine ja arendamine; õhutõrjealane uurimus ja arendustöö ning jällegi muudest õigusaktidest tulenevate või kõrgema ülema antud ülesannete täitmine.[11]

Väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Õhutõrjepataljonis antakse õhutõrjealast väljaõpet:[1]

  • ajateenijatele, et moodustada õhutõrjeüksusi kaitseväe reservi;
  • reservväelastele ehk reservis olevatele õhutõrjeüksustele (reservõppekogunemised);
  • kaadrikaitseväelastele toimub alg- ja täiendusõpe, et parandada õhutõrjepataljoni ja teiste väeosade kaadrikaitseväelaste õhutõrjealaseid kogemusi.

Ajateenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Baasväljaõpe kestab kolm kuud, mille käigus antakse sõduritele baasoskused ja teadmised kaitseväe üldistel alustel.

Erialaväljaõppe käigus kasutatakse õhutõrjerelvastust. Õpitakse tegutsema õhutõrjerelva meeskondades ning harjutatakse õhutõrjerelva imitaatoritel. Peamisel õpetatakse õhutõrjepataljonis järgmisi erialasid:

Lisaks eelnevatele õpivad ajateenijad ka erinevaid õhuründevahendeid, milleks on lennukid ja kopterid. Sõdureid õpetatakse tegutsema patarei ja meeskonna rühma koosseisus. Koostööharjutustega ja õhusihtmärkide laskmisega lõpeb allüksuse väljaõpe.

Vähemalt kord aastast toimuvad reservõppekogunemised kuni kahe patarei suuruste üksustega. Nagu kordusõppustel ikka, tuletatakse meelde ajateenistuses läbitud teemasid ja mängitakse läbi sõjaaega.

Eesti õhutõrje tulevik[muuda | muuda lähteteksti]

Ülilühimaa õhutõrjeraketisüsteem Mistral saabus Eesti kaitseväe relvastusse 2008. aastal ning sellealane väljaõpe on toimunud alates 2009. aastast.[12] Kuna õhuruumi kontroll kaasaegses sõjapidamises omab olulist rolli ning mõjutab märkimisväärselt maapealset sõjategevust, on Eesti riigil plaanis käesoleval kümnendil muretseda omale võimalusel ka keskmaa õhutõrjesüsteem.[13]

Heaks näiteks efektiivse ja kaasaegse õhutõrje mõjust on 2013. aasta novembris alguse saanud Ukraina kriis. Ukraina poolel oli vananenud ning mitte piisavalt arvukas õhutõrjetehnika ja -relvastus ning osaliselt puudulik väljaõpe, mis sundis nende õhuväge laskuma niivõrd madalale, et õhuvahendid jäid isegi separatistide raskekuulipildujate tuleulatusse. Seevastu separatistide poolel võeti järk-järgult kasutusse aina uuemaid õhutõrjesüsteeme ning taktikalisi meetmeid, mis andis neile tuntava ülekaalu õhuruumis.[14]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis moodustati õhukaitse suurtükiväegrupp 1. oktoobril 1928. Aastaks 1934 oli väljaõppe saanud 181 õhutõrje suurtükiväelast ja 117 õhutõrje kuulipildurit. Aastani 1938 hoiti käigus olemas olevat relvastust, mida aeg-ajalt täiendati. Hiljem saadi lisaks ka mõni moodne 37 mm kahur ja 13,2 mm kuulipilduja.[1]

Arengu kõrgpunkti koosseisu, valmisoleku kui ka tehnilise poole pealt saavutas õhukaitse 1940. aasta suveks. Relvastusse kuulusid 75 mm Kruppi kahurid Carl Zeissi tulejuhtimisseadmetega, 37 mm Rheimetall-Borsigi kahurid, 40 mm Boforsi kahurid ja Vene päritolu 76 mm kahurid. 1940ndatel seoses Nõukogude okupatsiooniga väeosa likvideeriti ja selle relvastus läks Punaarmee kasutusse.[1]

Taasasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljon taasasutati 22. mail 1992 Üksiku Raadiotehnilise Õhukaitsepataljonina (ÜRÕP). Aastani 1996 oli peamiseks ülesandeks Nõukogude Liidu sõjaväe objektide ülevõtmine ja valvamine. 1996. aasta aprillis saadi Iisraeli relvaostuga väeossa esimesed 23 mm õhutõrjekahurid ZU-23-2 hüüdnimega Sergei. Aasta hiljem 1. mail 1997 nimetati üksus ümber õhutõrjedivisjoniks ja viidi 10. augustil üle maaväe koosseisu. Kuni 31. detsembrini 2003 paiknes enamik pataljonist Tallinnas Magasini tänaval, üks patarei aga Tapal.[1]

2004. aastal kolis õhutõrjedivisjon täielikult üle Tapale. 1. juuli 2008 nimetati õhutõrjedivisjon ümber õhutõrjepataljoniks. Pataljon kuulub alates 1. augustist 2014 1. jalaväebrigaadi koosseisu. Varem, enne riigikaitse arengukava 2013–2022 struktuurireformi rakendumist kuulus pataljon Kirde kaitseringkonna koosseisu.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Eesti Kaitsevägi. "Õhutõrjepataljon".
  2. Eesti Kaitsevägi. "Lähimaa õhutõrjeraketikompleks Mistral". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 5. mail 2015.
  3. Army Technology Market & Customer Insight. "Mistral Short-Range Air-Defence Missile System, France".
  4. Tehnikamaailm (1. oktoober 2008). "Eesti taevapuhastusvahend". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 5. mail 2015.
  5. 5,0 5,1 Deagel. "Mistral".Vaadatud: 07.05.2015
  6. Tehnika – Õhutõrjeraketikompleks Mistral Eesti Kaitsevägi Vaadatud: 07.05.2015
  7. Eesti Kaitsevägi. "Õhutõjekahur ZU-23-2". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. jaanuar 2018. Vaadatud 5. mail 2015.
  8. Armi Recognition. "ZU-23-2 23 mm Anti-Aircraft Twin-Barrel Gun".
  9. Armyrecognition. "ZU-23-2".Vaadatud: 07.05.2015
  10. 10,0 10,1 Saab. "Giraffe AMB. 3D Multi-Role Surveillance System" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 5. mail 2015.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 Riigi Teataja. "Õhutõrjepataljoni põhimäärus".
  12. Postimees (8. mai 2013). "Õhutõrjujad tabasid õppusel kõiki sihtmärk".
  13. Postimees (12. juuni 2010). "Eesti tahab enne tanke saada uue kalli õhutõrjesüsteemi".
  14. Leitnant Andrei Šlabovitš (5/2014). "Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrje- ja vananenud õhuründevahendite taktika". ajakiri Sõdur. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |Aeg= (juhend)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]