Õhtumaa allakäik

Allikas: Vikipeedia

"Õhtumaa allakäik" (saksakeelse originaalpealkirjaga "Der Untergang des Abendlandes") on Oswald Spengleri peateos, mille esimene köide ilmus 1918. ja teine köide 1922. aastal.

Spengler käsitleb raamatus maailma kultuuride üksteisest sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul umbes tuhandeaastase tsükli jooksul läbi samad staadiumid (aeg on saatus ja ruum on juhus). Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse järkjärguline kasv (kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpuks, hiigellinnana, kultuuri kasvajaks). Kultuur on Oswald Spengleri jaoks elusorganism. Ta suhtub Õhtumaa kultuuri tulevikku fatalistlikult, rõhutades, et see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit.

Raamatu sissejuhatus algab sõnadega: "See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides."

Kultuuri elutsükkel "Õhtumaa allakäigus"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajasele Spenglerile oli omane analoogiatel põhinev filosoofiline käsitlus, mis otsis mitte mõisteid ja seadusi, vaid ajaloo toimumise põhivorme. Käsitles kaheksat tsivilisatsiooni, mida nimetas suurteks kultuurideks. Võrdles neid looduse ja organismidega, mille elukäigule on omane kasv, õitseng, närbumine ja surm. (Lapseiga, noorus, keskiga ja vanadus.) Huvipakkuvaks on ka ta teooria kultuuri algsümbolist kui arusaamast ruumist, mille järgi muu kultuuris olevat vaid selle väljendus. Suurtele kultuuridele olevat omaseks nende eluead. Kogu eluterviku keskmiseks pikkuseks leidis olevat poolteist tuhat aastat.

Kevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naiivse elutunnetuse aeg. Luule ja tõelisuse segu, inimliku ja jumaliku segu. Suurmeesteks romantilised sangarid, mitte arvestavad teoinimesed. Loomis- ja kangelaslood. Asjalik tõestus pole veel tõe mõõdupuuks. Kunst isikupäratu ja seotud religiooniga. Poliitikas liidriks preestrid ja tekkiv aadel. Erinevus maa ja linna vahel ei paista silma.

Suvi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küpsus teadlikkusena oma võimalustest. Virguv arutlusvõime otsib vabanemist traditsioonilistest religioonivormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. Reformatsioon ja teadus. Kunstis vajutavad suured meistrid oma isiksuse pitseri veel tugevalt religiooniga seotud materjalile. Poliitikas liidriks aadel, kuid sellesse ilmub kodanlus, kes on mõistuslikum ja vabam traditsiooni eelarvamustest.

Sügis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selginev tarkus. Mõistus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid ei õõnesta veel usku oma kõikvõimsusesse. Ajastu tunnussõnaks on valgustus. Kultuuri traditsioonilisi vorme tajutakse sundusena. Tagasi loodusesse! Algab lagunemine, mille eest hoiatavad oma loominguga üksikud geeniused. Maksimaalne kodanlik ja linlik elu. Aadli ja preesterkonna osa elus juba varju jääv. Võimu vormid, mis kaitsevad rahva huvisid traditsionaalselt priviligeeritute eest.

Talv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus ja religioonist lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi puudumisel riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub.

Eestikeelsed trükid[muuda | redigeeri lähteteksti]