Émile Meyerson

Allikas: Vikipeedia

Émile Meyerson (ka Emil Mejerson; 12. veebruar 1859, Lublin, Poola4. detsember 1933, Pariis) oli Poola juudi päritolu Prantsuse keemik ja teadusfilosoof, kes tegeles peamiselt epistemoloogia ja teaduslooga.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1870. aastast õppis Meyerson keemiat Robert Bunseni ja Hermann Koppi juures Heidelbergis, seejärel Berliinis Carl Liebermanni käe all. 22-aastaselt siirdus ta jätkama keemiaharidust Collège de France'is, Paul Schützenbergeri laboris.

Lühikest aega töötas Meyerson riidevärvivabriku direktorina, kuid loobus siis keemiast ja asus õppima filosoofiat.

Pariisis töötas ta 1888. aastast toimetajana Prantsuse uudisteagentuuris Agence Havas. 1898. aastast tegutses ta juutide Palestiinasse rändamist toetanud organisatsioonis Jewish Colonization Associationis ning 1900-1923 oli selle Pariisi haru direktor.

1898-1903 juhatas Émile Meyerson Rothschildide kolooniaid Palestiinas ning uuris Venemaa juutide olukorda. Selle kõrvalt keskendus ta teadusfilosoofiale ja filosoofilisele loogikale.

Esimese maailmasõja järel võttis Meyerson Prantsuse kodakondsuse. Ta pidas kirjavahetust paljude toonaste suurkujudega, kelle seas olid Albert Einstein, Lucien Lévy-Bruhl, Léon Brunschvicg, André Lalande ja Paul Langevin. Meyerson suri 74-aastaselt infarkti.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peamiselt mõjutasid Meyersoni seisukohti René Descartes, Immanuel Kant, Henri Bergson ja Auguste Comte, füüsikutest Albert Einstein. Ta ise nimetas ennast antipositivistiks. Pärast 19 aastat kestnud õpinguid avaldas ta 1908. aastal oma esimese ning ühtlasi peateose "Identsus ja reaalsus". Selle põhitees on, et muutub inimmõtlemise sisu, kuid mitte struktuur. Mõtlemist valitsevad alati determinism ja põhjuslikkus.

Émile Meyersoni filosoofia aluseks olid tema vaated teaduse metafüüsikale. Oma töödes püüdis ta näidata, et teaduse ja filosoofia lähtekohad ning eesmärgid on sarnased. Meyersoni arvates uurib tunnetusteooria mõistuse vorme valmis, kehastunud teadmises ning seepärast peab see uurima teadust ajaloolis-kriitiliselt. Mõistuse aluseks on tema järgi aprioorne identsusprintsiip: tunnetus tähendab erinevuste eritlemist. Teadusliku teooria kategooriad kujunevad mõistuse aprioorse eritlusvõime vastasmõjus empiirilise materjaliga, seepärast ei olegi need aprioorsed ega aposterioorsed, vaid kõigest "tõepärased". Identsusprintsiibi väljendust võime näha ka füüsikaseadustes nagu inertsi, relatiivsuse ja energia jäävuse seadus. Identifikatsiooniprotsess on aga sünteetiline, mitte analüütiline.[1]

Thomas Kuhni sõnul mõjutasid Meyersoni teosed tema ideede arengut, mis kajastusid Kuhni põhiteoses "Teaduslike revolutsioonide struktuur". Ta on avaldanud mõju ka Gaston Bachelardi ja Ignace Meyersoni filosoofiale.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Émile Meyerson oli poola poetessi Malwina Meyersoni poeg ning poetessi ja tõlkija Franciszka Arnsztajnowa vend.

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Identité et réalité" ("Identsus ja reaalsus", alapealkirjaga "Tunnetusteooria kogemus kui sissejuhatus metafüüsikasse"), 1908, teine trükk 1912; Meyersoni peateos
  • "De l'explication dans les sciences" ("Teadfuste selgitamisest"), 2 köidet, Paris: Payot, 1921
  • "La Déduction relativiste" ("Relativistlik deduktsioon"), Payot, Paris 1925 (Töö sai kiitva hinnangu Albert Einsteinilt, kes muuhulgas kirjutas: "Minu arvates on Meyerson raamat parim raamat tunnetusteooriast.")
  • "Du cheminement de la pensée" ("Mõtte liikumisest"), 3 köidet, Paris: Alcan 1931; hilise Meyersoni tähtsaim töö
  • "Réel et déterminisme dans la physique quantique" ("Reaalsus ja determinism kvantfüüsikas"), Paris: Hermann, 1933; teos ilmus seerias, selle toimetas Louis de Broglie
  • "Essais" ("Esseed"), 1936
  • "Lettres françaises éditées par B.Bensaude-Vincent et E.Telkes-Klein" Paris: CNRS édition, 2009

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nicola Abbagnano "Storia della filosofia. La filosofia dei secoli XIX e XX" Torino, 1993, lk 316-318

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Nicola Abbagnano "La filosofia di Meyerson e la logica dell'identità" Napoli, 1929
  • "Correspondance entre Harald Høffding et Emile Meyerson" Copenhague: E. Munksgaard, 1939
  • M. A. Denti "Scienza e filosofia in Meyerson" Firenze, 1940
  • J. La Lumia "The ways of reasons. A critical study of ideas of E.Meyerson" London, 1966
  • C. Manzoni "L'epistemologia di E.Meyerson" Rooma, 1971
  • Adam Dubik "Tożsamość i opór: główne kategorie epistemologii Emila Meyersona" Toruń: UMK, 1995
  • Eva Telkes-Klein "Emile Meyerson d’après sa correspondance, une première ébauche, revue de synthèse" (5. trükk), Centre de recherche français de Jérusalem, Israël, 2004
  • Noémie Pizarroso "L'épistémologie d'Émile dans l’œuvre psychologique d'Ignace Meyerson: Stratégies de réconciliation d'un disciple indocile" Archives de Philosophie, Tome 70, lk 385-402, 2007
  • Frédéric Fruteau de Laclos "Le cheminement de la pensée selon Emile Meyerson" Paris: P.U.F., 2009
  • Frédéric Fruteau de Laclos "L'épistémologie d'Emile Meyerson, une anthropologie de la connaissance, Paris: Vrin, 2009
  • Eva Telkes-Klein ja Elhanan Yakira "L'histoire et la philosophie des sciences à la lumière de l’œuvre d’Émile Meyerson", éditions Honoré Champion, 2010