Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun

Allikas: Vikipeedia
Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun
Self-portrait in a Straw Hat by Elisabeth-Louise Vigée-Lebrun.jpg
Autoportree (1782)
Sünniaeg 16. aprill 1755
Pariis
Surmaaeg 30. märts 1842
Pariis
Rahvus prantslanna
Tegevusala maalikunst
Kunsti õppinud Gabriel François Doyen, Jean-Baptiste Greuze ja Joseph Vernet käe all
Kunstivool rokokoo, klassitsism
Patroonid Louise Marie Adélaide de Bourbon
Autoportree (1781 või 1782)

Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun (16. aprill 1755 Pariis30. märts 1842 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, Marie Antoinette'i õukonnakunstnik.

Tema maalides kajastub üleminek rokokoolt klassitsismile. Õukonnamaalijana olid tema värvivalik ja joonistamisstiil rokokoole tüüpiline, aga maalidel kujutatud inimeste riietus on harilikult klassitsistlik.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema isa oli portree- ja lehvikumaalija Louis Vigée, ema juuksur. Kui tüdruk oli 6-aastane, saadeti ta Pariisist 50 km kaugusel edelas olevasse Épernoni, kuhu ta jäi viieks aastaks kloostrisse elama. Seejärel tuli ta koju tagasi.

Esimesed juhised maalimise alal sai Élisabeth isalt, aga juba 1767 suri isa nakkusesse, mille ta sai operatsiooni käigus, mis tehti kurku kinni jäänud kalaluu eemaldamiseks. 1768 abiellus ema uuesti jõuka juveliiri Jacques-François Le Sèvre'iga ja perekond kolis uude majja, mis asus kuningalossi naabruses. Élisabethile andsid maalimisel õpetusi paljud kunstnikud, nende seas Gabriel François Doyen, Jean-Baptiste Greuze ja Joseph Vernet. Orléansi hertsogi Louis Philippe II naine Louise Marie Adélaide de Bourbon hakkas tema patrooniks.

Juba varateismelisena maalis Élisabeth portreesid elukutselisena. Võimuorganid hõivasid tema ateljee karistuseks litsentsita tegutsemise eest, mistõttu pidi Élisabeth astuma maalikunstnikke ühendavasse Püha Luuka akadeemiasse, mis, nagu selgus, oli tema töid oma näitusel juba avaldanud. 25. oktoobril 1773 võeti ta akadeemiasse vastu.

Õukonnakunstnikuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. augustil 1775 abiellus ta kunstikaupmehe Jean-Baptiste-Pierre Le Bruniga. Élisabeth maalis paljusid aadlikke ja tema karjäär õitses. Ta kutsuti Versailles' lossi kuningannat Marie Antoinette'i maalima ja kuninganna oli temaga nii rahul, et temast sai kuningapere mitteametlik õukonnakunstnik. Ta maalis kuningaperest üle 30 pildi.

12. veebruaril 1780 sündis tema ainus laps, tütar Jeanne Julie Louise, keda hüüti Julie'ks.

1781 sõitsid Le Brunid Flandriasse ja Hollandisse. Seal tutvusid nad sealsete kunstnike töödega, mis inspireeris Élisabethi katsetama uusi võtteid. Ta portreteeris sealgi aadlikke, sealhulgas 9-aastast Nassau printsi, kellest hiljem sai Hollandi kuningas Willem I.

1783 kerkis üles küsimus, kas võtta Élisabeth-Louise Vigée-Le Brun Kuningliku maalikunsti- ja skulptuuriakadeemia liikmeks. Esialgu lükati tema kandidatuur tagasi põhjusel, et tema abikaasa tegi tööd, ta oli kunstikaupmees. Kuid Marie Antoinette avaldas oma abikaasale Louis XVI-le mõju ja nii käskis kuningas Le Bruni erandkorras vastu võtta. Akadeemia liikmeks saamise puhul kinkis kunstnik akadeemiale oma allegoorilise maali "Rahu toob tagasi õitsengu", aga akadeemia ei pannud seda maali avalikult välja. Samal päeval võeti akadeemiasse vastu veel teinegi naiskunstnik Adélaide Labille-Guiard.

"Autoportree Julie' ja turbaniga" (1786)

1787 avalikustas Le Brun skandaalse maali "Autoportree Julie' ja turbaniga". Londonis veel samal aastakümnel avaldatud anonüümne Prantsuse õukonnaelu kirjeldav teos "Salajased mälestused" ("Mémoires secrets") kommenteeris seda järgmiselt: «Loomuvastasus, mille hukkamõistmises ühinevad kunstnikud, kunstiarmastajad ja hea maitsega inimesed ning mis ei leia pretsedente alates antiikajast, seisneb selles, et naeratades näitab [proua Vigée-Le Brun] oma hambaid

Niisugune jäme etiketi rikkumine oli rohkem kui kuningapaar taluda suutis. Le Brun vabastati õukonnakunstniku kohalt ja 1789 sai järgmiseks õukonnakunstnikuks poolakas Alexander Kucharsky.

Väljaspool Prantsusmaad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ja kuningapaari vahistamist pages kunstnik oma tütrega Prantsusmaalt. Ta elas ja töötas Itaalias, Austrias ja Venemaal, kus tema kogemused aristokraatidega läbikäimisel tulid suureks kasuks. Roomas said tema teosed suure kiituse osaliseks ja ta valiti ka sealse Püha Luuka akadeemia liikmeks.

Venemaal maalis ta hulgaliselt aadlikke, nende seas viimast Poola kuningat Stanisław August Poniatowskit ja tsaari pere liikmeid. Siiski ilmnesid mõned kultuurilised erinevused. Katariina II ei olnud esialgu rahul oma pojatütarde Aleksandra ja Jelena Pavlovna portreega, mis näitas liiga palju ihu. Selleks, et Katariinale meeldida, joonistas Le Brun tüdrukute käed üle, lisades varrukad, mis olid sama värvi kleidiga. Niisugune lahendus Katariinat rahuldas ja ta lubas kunstnikul ennastki maalida, kuid enne seda ta suri. Maalil kujutatud tüdrukud olid õnnetu saatusega: mõlemad abiellusid, kuid kumbki ei elanud üle 20 aasta vanaks, ehkki Jelena sugu püsib tänapäevani.

Napoleoni õde Caroline Murat (1807)

Peterburis võeti Le Brun Peterburi kunstiakadeemia liikmeks. Tema tütar Julie abiellus ema jahmatuseks vene aadlikuga.

Tagasi kodumaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstniku abikaasa ja teiste sugulaste püüdlused kõrvaldada ta kontrrevolutsiooniliste emigrantide nimekirjast kandsid lõpuks vilja ja Vigée-Le Brun tohtis lõpuks Napoléon I valitsusajal Prantsusmaale tagasi pöörduda. Tema läbisaamine uue võimuga polnud aga kunagi hea, nagu võiski eeldada, sest ta oli veendunud monarhist.

Ta külastas ka Inglismaad ja maalis 19. sajandi alguses paljusid kuulsusi, sealhulgas lord Byronit. 1807 reisis ta Šveitsi ja sai Genfis sealse kunstiühingu auliikmeks.

Ta ostis Pariisi lähedal Louveciennes'is maja ja elas seal kuni 1814. aastani, mil Preisimaa sõjavägi selle rekvireeris. Seejärel elas ta kuni oma surmani 86-aasta vanuselt Pariisis. Ta maeti Louveciennes'i kalmistule oma kunagise kodu lähedale.

1835 ja 1837 avaldas ta oma memuaarid, mis pakuvad huvitavat vaadet kunstnike koolitamisele tema noorpõlves.

Élisabeth-Louise Vigée-Le Brunist jäi järele 660 portree- ja 200 maastikumaali.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]