Ângkôr

Allikas: Vikipeedia
Ângkôr


Koordinaadid: 13° 26′ N, 103° 50′ Ekoordinaadid: 13° 26′ N, 103° 50′ E
Ângkôr
Ângkôr Kambodža kaardil

UNESCO maailmapärandi logoAngkor

UNESCO maailmapärand
Asukoht Kambodža Kambodža
Tüüp Kultuurimälestis
Kriteeriumid I, II, III, IV
Viited 668
Regioon* Aasia-Okeaania
Koordinaadid 13° 26′ 0″ N, 103° 50′ 0″ E
UNESCO nimekirjas
Nimekirja arvatud 1992  (16. istung)
*Regioon on UNESCO määratletud
Ângkôri skeem
Khmeeri riigi kaart
Tänav Ângkôris

Ângkôr (khmeeri keeles អង្គរ 'linn') on muistne linn Kambodžas Siĕm Réabi provintsis.

Ângkôr kuulub 1992. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

2007 järeldas rahvusvaheline uurimismeeskond satelliitfotode ja muude moodsate vahendite abil, et Angkor oli maailma suurim eeltööstuslik linn. Selle linnastu oli vähemalt 1000 km² suur. Näiteks teisele kohale jäänud linna, tänapäeva Guatemaalas asuva maajade pealinna Tikali pindala oli 100–150 km². Kuigi Angkori rahvaarv pole selge, annavad hiljuti sealtkohast leitud põllumajandussüsteemid tunnistust sellest, et Angkori linnastus võis elada kuni miljon inimest, mistõttu pole ta kaugeltki kõigi aegade suurim eeltööstuslik linn elanike arvult, vaid üksnes pindalalt.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Khmeri impeerium rajati 9. sajandi alguses, kui khmeeri kuningas Jayavarman II kuulutas Kambodža Jaavast sõltumatuks. Esialgu oli riigi pealinn tänapäeva Kambodža suurima järve Tonlé Sabi põhjakaldal ja selle tollane nimi oli Hariharalaya, aga tänapäevane nimi Roluos. Sõjakäikude, liitude, abielude ja maa võõrandamise abil suutis ta ühendada territooriumi, mis ulatus põhjas Hiinani, idas Champani (Kesk-Vietnam), lõunas mereni ning läänes täpselt teadmata "kardemoni ja mangode maani". 802 kuulutas Jayavarman end üleüldiseks monarhiks (chakravartin) ja jumalkuningaks (devaraja). Viimane tiitel sidus teda Šiva kultusega, sest khmeeride tollane riigiusk oli hinduism.

889 tõusis troonile Yasovarman, kes laskis vana pealinna lähedale, aga järvest kaugemale ehitada uue pealinna. See asus tänapäeva Ângkôri maa-alal ja esialgu oli selle nimi Yasodharapura. Yasovarman laskis rajada kaks hiiglaslikku basseini, mille otstarve ei ole tänapäeval teada. On arvatud, et nende eesmärk oli ümberkaudsete riisipõldude niisutamine, teised on neis näinud hinduistide püha mäge Merut ümbritseva ookeani sümboleid. Kummaski basseinis oli tempel, milles asus jumalkuningat sümboliseeriv lingam. Vastavuses kosmilise sümbolismiga laskis Yasovarman nende vahele Phnom Bakhengi künkale rajada samanimelise templi, millest sai peatempel. Lisaks rajati sinnakanti arvukalt hinduistlikke templeid ja eraklaid.

Järgmise mõne sajandi jooksul, kuni umbes 1200. aastani ehitati Yasodharapuras hulgaliselt arhitektuurilisi meistriteoseid. Enamik neist on koondunud alasse, mille suurus on 24 km idast läände ja 8 km põhjast lõunasse, kuigi tänapäeval kuulub seda ala haldavasse Ângkôri Arheoloogiaparki isegi 48 km põhja pool asuv Kbal Speani pühamu. Ângkôril ei olnud selgeid piire ja sellepärast ongi tema ulatust keeruline kindlaks määrata.

Ângkôris olid kümned kivist ehitatud hinduistlik-budistlikud templid, millest suurim oli hinduistlik Ângkôr Wat. Selle laskis ajavahemikus 11131150 rajada kuningas Suryavarman II. Angkor Wat rajati tema isiklikuks tempel-mausoleumiks. Eirates eelmiste kuningate tava ja võib-olla mõjutatuna višnuismi suurenevast mõjust Indias, ei olnud Ângkôr Wat pühendatud Šivale nagu kõik eelmised, vaid Višnule. Ângkôr Wati müürid on igal küljel üle poole kilomeetri pikad ja neil on reljeefides kujutatud mitte üksnes müütilisi teemasid, vaid ka tema enese õukonna elu.

Pärast Suryavarmani surma umbes 1150 langes kuningriik sisekriisi. Lõpuks korraldas tänapäeva Lõuna-Vietnamis elav tšami rahvas 1177 suure sõjakäigu mööda Mekongi jõge ja üle Tonlé Sabi järve. Nad rüüstasid Yasodharapura ja tapsid khmeeride kuninga. Kuid khmeeri prints, kellest sai hiljem kuningas Jayavarman VII, suutis rahva kokku tuua ning võita sissetungijaid nii järvel kui maa peal. 1181 asus ta troonile ja teda peetakse kõige vägevamaks khmeeri kuningaks. Ta rajas Yasodharapura varemetele uue, müüriga ümbritsetud linna ja nimetas selle Ângkôr Thomiks. Tema ajal sai riigiusuks mahajaana budism, sest kuningas ise oli budist. Kõigis senistes hinduistlikes templites pandi välja Buddha pildid ja/või kujud ja Ângkôr Watki sai budistlikuks templiks.

Jayavarman VII surma järel läks riik tagasi hinduismile ja korraldati suur kampaania, mille käigus rüvetati budistlikke sümboleid. Kuid 14. sajandil sai riigi valitsevaks religiooniks taas budism, kuigi seekord theravaada.

1296 saabus pealinna Hiina diplomaat Zhou Daguan. Ta viibis seal aasta aega ja sel ajal valitses kuningas Indravarman III. Tagasi kodumaale jõudnud, koostas Zhou 40 lk pikkuse aruande, mis on säilinud. Zhou kirjeldas Khmeeri riigi religioone, seadusi, riigivalitsemist, põllumajandust, orjust, linde, köögivilju, suplemist, riietust, tööriistu, tööloomi ja kaubandust. Ühes peatükis kirjeldas ta kuninglikku protsessiooni, mis koosnes sõduritest, arvukatest orjataridest ja konkubiinidest, ministritest ja printsidest ning kõige lõpus oli valitseja, kes seisis elevandi seljas ja hoidis käes oma püha mõõka. Zhou aruanne on Ângkôri igapäevaelu kohta kõige tähtsam teabeallikas. See sisaldab anekdoote ja mõnikord uskumatuid tähelepanekuid, mis Zhoule tundusid värvikate ja eksootilistena, nii et Zhou teos on loetav ka huvitava reisikirjeldusena.

Sel ajal kehtis Ângkôris suuresti usuvabadus: valitseval kohal oli theravaada, kuid palju oli ka braahmaneid, kelle kohta Zhou ütles, et kõrgete riigiametnike seas oli neid palju, ja šivaiste, keda Zhou küll taoistideks nimetas.

13. ja 14. sajandil hakkas Khmeeri riik nõrgenema. Selle põhjused ei ole teada. Ühest küljest nõrgestasid riiki sõjad Siiamiga, milles kogu rahvas oli kohustatud osalema. On väidetud, et riiki õõnestas üleminek theravaada budismile, sest Khmeeri riik põhines kuningakultusel, aga theravaada rõhutas individuaalsust. Pakutud on mitmesuguseid loodusõnnetusi maavärinast kuni muhkkatkuni, millest kõige tõsiseltvõetavam on väikese jääajaga kaasnenud globaalne kliimamuutus. Selle mõjul tabas Kagu-Aasiat 15. sajandi algul mitu põuda, mistõttu Ângkôri kanalid ja basseinid jäid kuivaks ning see mõjus ümberkaudsele põllumajandusele halvasti.

Ângkôr jäi Siiami sõjasalkade rünnakute objektiks: 1431 vallutasid nood Ângkôri. Khmeerid olid sunnitud Ângkôri maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Phnom Penh oli riigi vähenenud võimalusi arvestades Ângkôrist märksa väiksem. Järgnesid uued kaotused sõjas siiamlastega ja peatselt vallutas Siiam Kambodža täielikult, muutes selle oma riigi osaks. Ângkôr jäi inimtühjaks, välja arvatud Ângkôr Wati tempel, mida veel mõne sajandi jooksul kasutasid budistid. Theravaadat praktiseeritakse Ângkôris tänapäevani.

Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Ângkôr uppus peagi džunglitaimede merre ning taasavastati alles 19. sajandi keskpaigas.

Ulatuslikud templite taastamistööd algasid 1990. aastatel.

Praeguseks on Ângkôr kujunenud üheks Kambodža peamiseks vaatamisväärsuseks.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Richard Stone "Answers from Angkor. The sacred city may have engineered its own downfall". National Geographic, juuli 2009, lk 26–55